Ü. p. G. Õis.
Hääd teha hõlbus nii,
Ka kerge kõhnale:
Kuid kurjast heida end
Ka vapral vaevane.
(F. Rückert.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Mõtte salmid
Ü. p. G. Õis.
Täis tõsi olgu, kõik mis teed,
Kas õpid, mõtled, kõneled;
Pool tegu täitsa tühine,
Ei kõlba ilmas kuhugi.
(Cl. Harms.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Mõtte salmid
Ü. p. G. Õis.
Kingitustest, elust antud,
Kuulsus kallim kõikidest.
Kui ka ihu hauda kantud,
Hiilgav nimi igavest’.
Fr. Schiller.
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Kuid kas?
Ilusamal õitseajal
Mõni lehtgi kolletab,
Mõni sügisel veel hilja
Oksa küljes haljendab.
Nii mul õnneunistused
Lõpvad elu-kevadel! –
Kuid kas lõpvad mured, hädad
Hiljem elu-sügisel?!
Lätikeelest M. Pukits.
Postimees nr 126, 11. juuni 1893, lk 3.
Mis on arm?
Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!
W. Hellwigi järel – mpm. –
Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.
Ära usalda
M. Lermontovi järele.
Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!
Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!
Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!
Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!
Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.
V. Grünstamm.
Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.
Rändaja St. Justi klostris
Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;
Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!
Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!
Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.
Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.
Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..
Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!
A. v. Plateni järele G. Öis.
Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.
Veel ükskord tahaks öelda sulle
Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.
Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.
Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.
Sturmi j. Jaan Parv.
Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.
Jänes jahil
(I. Krõilov.)
Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?
Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.
Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.
Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.
Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.
“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”
Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.
Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.
Ümber pannud: Jakob Tamm.
Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.
Kui kuulen –
Kui kuulen ma seda laulu,
Mis laulis kord kallike,
Siis tahab lõpmata valu
Mul süüa südame.
Ja salajal sunnil siis lähen
Ma vagusa metsasse,
Sääl nutan ma pisarad kuivaks,
Saan rahu mu hingele.
Heine järele M. Pukits.
Postimees nr 118, 2. juuni 1893, lk 2.
Ära nuta
(Saksa keelest.)
Ära nuta, rind
Vaigista ju end!
Oli palju ka sul vara,
Kõik pead unustama ära. –
Armastas küll sind
Palavalt üks rind,
Siisgi ometi ta pettis,
Valu sisse sind nii jättis –
Möödas, möödas kõik!
Kannike.
Postimees nr 116, 10. oktoober 1889, lk 2.
Äratus
A. N. Maikov.
Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.
Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.
Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.
Ümberpannud Jakob Tamm.
Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.
Metsa kohisemine
Hermann Kletke järele.
Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Linnuke.
Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.
Hiigla alkohol
I.
Kondilahja hobu seljas
Mööda kuulust Venemaad
Sõidab julge ratsaline,
Tutvad temal rahvas, ra’ad.
Kaetud musta närudega,
Viisud jalas lagundgi,
Napsi pudel ripneb taskus,
Rändab, hõiskab alati:
“Tulge vana, noor, suur, väike,
Kes te’ murest vaevatud,
Tulge siia, mehed, naesed,
Võtke viina, väsinud!”
Kõiki tema passib üles,
Raha ta ei tahagi;
Soolal, leival vastu võtvad
Teda mehed, naesedgi.
On ta rauk, või on ta noormees
Kellel tuleb meelde see?!
Kaklus, nälg ja haigus käivad
Tema kannul järele.
Kes on kord ta napsi maitsnud,
See ei järel jätagi;
Januseid ta kõrtsi juhib
Traavi sõidul kiiresti.
Klaasid ringi kõlisevad,
Viin sääl voolab lainetes.
Talupojad kõrtsi kandvad
Viimist vara pantides.
Kannud kähku kõlisevad,
Unustusse vaev kõik jääb;
Juudid paksuks, rikkaks läh’vad
Rahvas lahjaks, vaeseks läeb.
II.
Koju kroonu teenistusest
Tuleb soldat põdema;
Sugulased napsi juures
Hakkavad nõuu pidama.
Nemad teda teretavad,
Joovad, laulvad kooris tal.
Viin saab jooksma mööda sooni,
Segab aru üleval.
“Kõige vanem oled, ütled –
Mis sa oled töötanud?
Meie endid põllul vaevand,
Ilma saad sa jätetud.”
Metsik vaen ja tüli tõuseb,
Naesed pistvad huluma;
Soldat kähmab püssi, sihib,
Teised ängvad kirvega…
III.
Noor ja usin kunstnik maalis
Pilti pühast Mariast;
Kunsti elust enam pidas,
Troostis ennast vägevast.
Tema tegu hästi sigis:
Juba vaatel ilusal
Naeratas pilt vastu talle
Lubas kuulsust õnne tal.
Kord kui väga mures oli,
Otsis troosti klaasi seest
Nõnda kaua, kuni unus
Tema võime viina eest.
Kunagi ei saa ta kaineks,
Pintselt ta ei vaatagi; … –
Upsak, närus ratsa sõitja
Ajab Venes edasi.
IV.
Põldu harib talu rahvas,
Higi helmes otsa pääl, …
Ratsanik neil annab peekri,
Ringi käia käseb sääl.
Viina pudel ringi rändab
Talumehed istvad koos,
Viin neil mööda sooni voolab
Pähe sõuseb täies hoos.
Adrad seisvad, rihma otsas
Kivi kukutavad nad, –
Tühjas kohas tee pääl öösi
Rikast kaupmeest luusivad.
V.
Vaese vanemate poega,
Otsis õnne teadusest;
Jalgsi rändas ta päälinna,
Kurvalt lahkub omastest.
Ei ta anna endal rahu,
Siisgi palk on väikene,
Kannatab küll nälga, külma,
Ligi eesmärk nähtakse.
Ühel sügisesel õhtul
Külmas õudses tänavas
Ajab ligi ratsasõitja,
Sopane ja räbalas.
“Tere sõber! Mis sa kurdad?
Oh kui haige, armetu!
Joo! Su terviseks Rossia!
Joo, ja teadus elagu!”
Ära külmada või nälgi,
Üks tal oli valida!
Aga ära uppund viina
On ta oma aatega.
VI.
Ratsamees ei maga ial,
Vilistades ümber a’ab;
Kus ta mära püsti ajab,
Sinna varsti kõrts ka saab.
Miljon kolm sada maksvad
Juudid renti selle eest.
Kolmlekümnel hõbetükil
Müüsid juudid Võitud meest.
Nõnda mitmed Pilatused
Juutidega kauplevad,
Risti löövad Lunastajat,
Müüvad ära isamaad.
Ringi kõlisevad klaasid,
Pidamata voolab viin.
Mööda küla, läbi linna,
Terves riigis jooma kiin!
Emad müüvad tütred ära,
Venna vaen teeb mõrtsukad,
Valjumalt kui laul ehk vanne
Viina klaasid kõlavad.
Uhkelt oma mära seljas
Sõidab nelja ratsanik,
Viskab aukse mütsi maha,
Seljast pudub närustik.
Sääl nüüd sõidab kondikogu,
Pääluu katteks kole kroon;
Tirisejad klaasi tükid,
Läiklevad kui ussi joon.
Aukussilmne pääluu naerab:
“Tehtud minu töö on siin:
Ülikallis Venemaale
Maitseb minu odav viin!”
A. Suurkask.
Postimees nr 113, 28. mai 1896, lk 1.
Hoidjale
Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.
A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.
Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.
Mälestus
Franz Grillparzeri järele.
Eks ma pidan’d vabastama
Südant nendest sidemest,
Kui ta jalge alla tallas
Minu armu auusalist?
Miks siis veel nii kuldses kujus
Seisab ta mu silma ees?
Miks siis veel nii ihaldades
Tuksub süda rinna sees?
Oh! Küll tuhat armast tundi
Mõlguvad mu vaimu ees:
Nool see küll on välja kistud,
Haav on alles südames…
Linnuke.
Postimees nr 112, 31. august 1891, lk 2.
Neiu laul
E. Geibeli järele.
Oh las ma ilmast lahus
Veel viibin une rahus,
See ajab igavust!
Talv matab õite ilu,
Talv on ka kõik mu elu,
Mis ammu ihkab armastust.
Kord läbi surnud aia
Ja üle aasa laia,
Küll sammub kevade,
Nii ta ka mulle jõuab,
Mu südamesse sõuab,
Kõik äratades õitsele.
Kuid kui ka kevad’ võidab,
Mind siisgi karmilt köidab
Veel tali tuisune,
Sest las ma kõigist lahus
Veel seni uinun rahus
Kui äratab mind armuke.
V. Grünstamm.
Postimees nr 112, 27. mai 1896, lk 1.
Üles
A. N. Maikov.
Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.
Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.
Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.
Ümberpannud Jakob Tamm.
Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.
Kägu ja kukk
“Küll sina, kukeke,
Võid laulda valjusti!”
“”Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke’l lauluks kõrge and!””
“Kui aga laulad sa –
Sääl hõljuks ingliviis;
Kui aga kuulan ma –
M’us asuks paradiis!”
“”Sa oled künnilind,
Tõest’ – laulu-vägimees,
Ke’l määramata hind
On auuga oota ees!””
“””Oh kägu, kukeke!”””
Nii sõnas varblane,
“””Te üksteist kaitsete
Siin oma kiiduga –
Ja sellest maitsete,
Mis teilt veel kaugelta!”””
—
Mispärast kiitis kägu kukke?
See pärast, et kukk kiitis kägu.
Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld.
Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.
kirjandusest
Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:
Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.
J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)
Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.
Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.
Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.
*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!
Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.
Üksindus
M. Lermontovi järele M. Kampmann.
Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.
Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.
Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.
Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.
Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.
Tunnistus
Et ammu ju, armas, Sind ihkas mu meel,
Ei ütleda seda veel julgenud keel;
Ma ootasin paremat tundi
Mill’ avaldan südame sundi.
Ei parem tund tulnud, Üks julgem m’ust näis
Ta aegsasti armust Sull’ rääkimas käis
Sa ütlid: “Sind ootsingi, usu!”
Ja andsid seejuures tal musu.
Et hästi ja õrnalt ta armastab Sind,
Ka seda küll aimab ju minugi rind, –
Kuid truimalt mind küll tema
Ei saa ta sind armatsema.
Reinicki j. – berg.
Postimees nr 104, 21. august 1891, lk 2.
Küsimised
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
Vangis
Lermontov’i järele M. Pukits.
Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!
Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.
Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.
Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.
Naabrid
Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.
“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.
“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.
Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.
Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”
“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.
Ainete järele Jakob Liiv.
Postimees nr 102, 19. august 1891.
140853904