Ootus

Schilleri järele Jaan Suwiste (?)

Kuule, eks wankunud wäraw?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, waid waiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas wõlw, end ehtes walmista,
Sest warsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, wõtke woodit palmista,
Ja heitke neiul waikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallgistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatwad armu sunnil.

Waata, mis lipsatab wõsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus —
Lendas üles wäike lind.

Oh kustu warsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis waikis wiibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see waikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland —
Kaigkus kui tasane hääl?
Ei, wait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrwus kõla häälte iludel —
Sääl purskaw hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardawad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitawad leht’de wiludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna wahutaw,
Mu palaw põsel lehwib jahutaw.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl wili maha põntsus
Otste koormast ripnewal.

Ju leekiw kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, wärwid kahwatawad;
Ja õrnad õie nupud wallale
Ju widewikud meeli ahwatawad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandawad —
Ja wõlwi taha langeb eha wöö,
Ning waiksel sammul astub õnnis öö.

Waata, mis walendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal wale walgust heit.

Oh ihkaw süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda —
Ei saa wel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn wõi rinnal rahu anda.
Oh ilma elaw — ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll wale warjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taewasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund —
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.