Naabrid

Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.

“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.

“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.

Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.

Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”

“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 102, 19. august 1891.