Murueide tütar

(Elverstud.)

Lugulaul Daani rahwa-juttide järele.

Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.

Eessõna

Waat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilw tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendaw aas
Meelt hoidsid rahu süles.

Ta haljale mättale pani pea,
Ja wäsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuwad metsas, murus.

Üks silitab kahwatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”

Nad laulsiwad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis wete-woos,
Lindu lõõritas palus.

Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Weel Jumalast seatud öötunnil;
Wast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Weel neiue laulude sunnil.

1.

K o o r: Päew wajub, kaob sini-woos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Wirk täkk, kuldwaljad suhu!
Üht kallist wõõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.

O l u f i e m a. Mu poeg, päew jõuab õhtule,
Ju pikast warjust näha!

O l u f. Üht kallist wõõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.

E m a: Nii hilja, keda otsid weel?
Ju tahab kustu eha.

O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei wõi ma aega wiita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!

E m a. Mu poeg, päew jõuab õhtule!

K o o r: Päew wajub, kaob mere-woos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Kui waatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.

Kui ratsul kihutanu wäljal ma,
Kus sinililled wilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.

Kui rändan üksinda, pime ilm
Taewas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.

Küll kosub walusam haawgi weel,
Mis raius mul wõõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei wäsi!

O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Wirk täkk, kuldwaljad suhu!

E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas waimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.

O l u f. Ära karda! nüüd waikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!

E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!

O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, wõitu sa
Mu mässawa mõtetega!

K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle wälja tuhat nelja,

Et pulma wõõraid weel kutsuda
Mees kihutab hobust wälja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.

II.

Öö, oh mis waikne! kuis waatab kuu
Kuis uin’wad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!

Seal lehwitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägiwad õhud?
Mu südant wõtwad nad wõrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!

O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!

O l u f. Seal tantswad neli, seal tantsiwad wiis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.

O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduwalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks weel wabamalt!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast wammuse kingin siis ma.

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!

O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haawas wiha wäes.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Su kahwand palgest weri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.

M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.

O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.

M u r u e i d e   t ü t a r  j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!

(Pooleli.)

Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553