Mõrsja unenägu

Koslovi järele Venekeelest Vold. Rosenstrauch.

Pilved katnud tähed taevas. –
Maru tormab üle maa;
Laened vahul kallast peksvad,
Siisgi nad ei rahu saa.

Vaiksel kahvatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”

Kaua, kaua vaiksel palvel
Palvetas ta armsa eest.
Kelle laev on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.

Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on vaikinud.
Tal kui keegi salavägi
Silmad kinni surunud.

Ta küll magab – siisgi vaimus
On tal tutvad kujud ees.
Ikka armsa laev veel tormis
Mässavates laenetes.

Häkist, nagu vari lendab
Tuttav kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurvatse!”

Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel väriseb.
Vaatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!

Nägu on tal surnuvalge
Tume leek tal silmades.
Merevesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.

“Kallim, tormitseval rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.

Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635.