A. v. Chamisso järele G. Õis.

Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskavad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.

Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal veel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja viiulit mängib müra sees!

Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkevad kärinal,
Ka viiul viimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest väelt …

Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin vaadata ma,
Või muidu vast arust jään ilma ka. –

Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka vaene mängumees!

Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348.