Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid wõtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülewalt;
“Kuid wennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädawalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see wilja põllud wõtab
Ning jahi wäljad jahimees.

Ja kaupmees arwab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodaw wiin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Weel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal wastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see wiibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrwu kostis Sinu taewa heal —
Oh anna andeks waimul, kes Su walgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa wõtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taewasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.