Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.