Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkawad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salawäel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas ülewal kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse walust.

Ta laulab armust, waludest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurwalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’wad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal waba wälja peal,
Ja tornid kõrgesse tõuswad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On waikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks waikne surm
Siin tühja seinte wahel.

Seal wärawa ees seisis swinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõwil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Walge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled wõlwisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma wastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elawaks sai,
Külm kiwi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja wiimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõwi küüntega pures.

Kui magus see walu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu walu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haawawad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus swinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus swinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.