Külaskäik

Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…

Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..

Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)