Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Wahel waatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat wööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et wanadust waewaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palawaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja waewa:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taewa?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.