Kolm palmi

M. J. Lermontowi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal awaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kaswasid endisel aal,
Ja palmide warjus, kus wagune wahe,
All oli üks allik, nii wärske, nii jahe;
Ja allikat warjas lai lehtede tiiw,
Et liiga ei teinud tal leegitsew liiw.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid weel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei wõerast, kes oleks ehk wilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust wõtnud;
Ja wähemaks jäiwad ju leekide ees
Mahl warjawais lehtis, woog allika wees.

Kolm palmi siis tõstsiwad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi waatele lõbu me loo, —
Su otsus — oh taewas — meil õigust ei too!”

Ja waata — ju sinawa kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkiwad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laewadgi laeneselt weelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk warjaw tall turja peal wilkumas näib;
Käed ajuti awawad telgi ust wäha,
Et nuuskiwad silmad wõiks eemale näha;
Ja wiledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osawalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab waest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal woldine ülikuub õlgasi ehib
Ja walendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii wõimus, nii wäes,
Mees ommeti mängitab oda weel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning wilusse kipub nii wana kui noor:
Wett wärsket need tulijad otsima tõtwad, —
Ja palmid neid terwites wastu ka wõtwad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soowiwad neile küll õnne küll head.

Kuid waewalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirwes teeb agaralt hukkawat tööd:
Ja eluta langewad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuwad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Woor teele läeb jälle, kui lehwitsew wöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Waest lademe tuhka ta jätab weel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat warja seal haljendaw roht;
Ehk allikas prohwetilt palub küll katust,
Kuid laenetew liiw talle ähwardab matust.
Weel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233-235.