Kolm indianlast

Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.

Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.

Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:

“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!

Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”

Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.

Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.

Lenau järele J. Leppik.

Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.