Kaukasia wang (Järg.)

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta wastasele tormab sellga
Ja wõidab süita kasaka.
Wirk hobu on ta wara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu wähenda.
Ja kawal ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Wõit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes weel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta weab.
Ta wirrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik wõidab nagu ime wägi.
Ta wõiitu näitab näitab were rada,
Mis steppi wõtab punastada.
Ees jookseb jõgi wahutes;
Ta tormab sisse! Wangil mõttes:
Und wiimast otsi woode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugew loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub wees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi wõib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End woode hooleks; kiiusel
Woog wahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Wee rüppe maha
Nad waatwad; wahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista wõttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, waenlast wastu wõttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta waba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, waga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta wibult wuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, werist ohwrit waikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus waenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö warrju otsib wäsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega wastu wõttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis waiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Wahwus, wõidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin wibu nool jo wuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirwe kari,
Mis keegi ei wõi taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu wari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igaw sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei wõitnud arwa toorel astel
Siin waljus õrna tundmuse.
Ja meeletumas wallatuses
Siin tollmu weersid orrhe pead,
mis noored wõitjad uhkustades
Weel rõõmu kisal kiidawad.
Kõik seda mitmet karrwa mängi
Siit wenelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekwalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees weel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid warjud ainult pimedast
Tal wirwendawad pettes sillma.
Nii tähelpannes waatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted waikses südames
Ta peitis, uhkelt wankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid waatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu weel,
Kui orrje tappes aeega wiitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoowas arm ja süita tegu,
Kui põlwitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palawalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Wang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Weel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Weel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda warju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, wennad tahawad
Auulis, wõeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müiwad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei wennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu wõtma
Ma kihwti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, wõeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Wang waatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendwal käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu walu wastamata.
Ta wiimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust wõita,
Ma arrmu wastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taewaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohwrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osawõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna waatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Waim, lootust kantes, wärises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal weel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust weel
Ja joowastawaid waimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõiwad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igawas:
Külm, kiwistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Weel elaw musu wastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab walu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Weel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei awa iial elawust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrwalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igawest;
Tend hüian, siiski kurwaks jäen,
Ma waikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla wõtan suruda,
Tal pisaraid siin walan ma.
Ma üksi, siis mu kõrwal ta,
Mind igal pool ta wari saadab,
Mu waeese hinge waewa waadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ walu aimdus puutumata
Weel ennast tröösti silmawees.
Mu walu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt weel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igawust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult awades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis wangi peale noomides.
Kui wari kahwand, wangi kätel
Külm käsi seisis, wiimaks ta
Sai wahet tunndeil haledatel
Ja alga kurwa kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277