Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägew lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390