II. Poltawa.

(Vt algust siin ja siin.)

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb walju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal waatab oma wanakest.
Küll põlwedest tal kinni wõttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Wast wastab aina waikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul wast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohwriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma wõtsin wastu — wandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab wanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja wäge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on weel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igaw sulle.
Sa päewal ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa wastad külma waatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid weel hilja, tean ma,
Jõid terwit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.

Ja sul
Sest kade meel? Kas wanaduses
Weel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Wõi hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja wasta otse, nagu wiis!

Masépa.
Su waimu rahu soowin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette wõtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on wautanud,
Ja Moskwa wõim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseiswal sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem wabaduse rammul
Ma tõttan Peetri wastu wäes;
Kõik walmis: asja arutustes
On Stanislaw ja Kaarel ka,
Wõib olla, sean ma segadustes
Weel trooni üles tugewa.
Seks hoolsaid sõpru tarwis aga:
Mul würsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka weel,
Kes asjal südilt hoogu andwada:
Nad kohe minu kätte kandwad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa wägewaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg weel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada wõib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su wõim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis wõiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su waatest wõimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis wasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, wõi isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarwis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Wõib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa wandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, wasta!

Maria.
Arwa ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarwis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul woli walida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel awad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära waewa mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Wasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja walju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohwriks wiin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül waikne on Ukraine öö.
Kõik taewas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu wöö.
Wast laiad papli puude lehed
Weel waewalt, waewalt liiguwad.
Kuu kiired walgut kaldawad
Masépa suurte aedadesse,
Mis waikuses kõik wiibiwad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taewa poole üles
Weel waatab Kotschubei: ta wang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurwast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub warju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis wajuda nii wõimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda waenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende wannet wastu wõtta;
kuis wihamehe waate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust wõiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises weel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus waja,
Mis ise kõrwa heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi wõtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On warsi waigistaja waga.
Jah, wangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End walmistan, et wastu wõtta
Weel Lunastaja ihu, werd —
Siis julgest surmale wõin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Wang waibund waimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurwal tunnil
Wõiks waiimu wälja walada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine wõeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurwalt kannataja:
“Sa oled siin, sa walju mees?
Miks weel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal waja?”

Orlik.
Weel wastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma wastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
Weel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks weel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu awaldusi
Ma ütlin waleks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis weel?

Orlik.
On teada antud,
Et wäga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) wara warju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su warandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus waranduse warjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm wara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuw piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma walwsin teda kõigest wäest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid wiimse wara wõimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Wiin taewa trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Wasta weel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu wara minge waatama
Ja werel wõidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik hääwitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile awaldada,
Teid wara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Wõi nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta warjul, awalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles wait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.