Udu-laew

Lermantowi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taewasse tähed
Ja walgustud wahutaw pind,
Laew libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehwine pääl
Kui koledalt aknadest wälja
Suurtüki suud waatawad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugewat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb wees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja waljude waenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält wälja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit wiis,
Wees waiksesti kallaste poole
Üks udulaew ligineb siis.

Haud awaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed wägewalt rinnale heites
Pääd waotab mõtete wool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laew purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi wahwam, truuim wägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis wälk wehkleda wäeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl wahwamaid wõitlejaid hüüab
Just nii, kui neid wõidule wiis.

Kuid ilmas on laial kõik wägi
Ja puhkamas igawest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Wiis surmale wahwuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg wastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja waiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi wõib aidata weel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik wõsu
Täis lootust ja wõimu küll rind,
Ja keiser weel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liiwasse jookswad
Tal silmist nii walusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laewa,
Pääd waotab walude wool,
Ehk käsi küll käskiwalt wehkleb –
Laew tagasi lendab kui nool.

Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Torm

(Kiom la sentoj kai kiom la fortoj).

Kui palju tundmust ja kui palju jõudu
Leidnud mu rinna sees warju,
Aga et saatus neil takistab jõudu,
Pole siis wooruse marju.

Lagedal tormamas kohisew maru,
Mindki ta meelitab sinna,
Läbi ta lennutab aasa ja oru,
Magajail lahti teeb rinna!

Kuid minu jõudu nüüd piirawad müürid,
Wabadust näen siin wähe,
Eluteel katkesid töötuse tüürid,
Otseteed laew mul ei lähe.

Tagasi tulla kuid tormgi ei taha,
Enam ei tõuse ta üles.
Wabadus jätnud mind waesekest maha
Armuta saatuse süles.

Esperanto keelest Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 22, 2. juuni 1895, lk 172 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)