Wiimsed lilled

Sergei Sosanowi järele wabalt A. Rennit

Wiimseid kurbe suweandekesi
Ettewaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutwad hingamas,
Ja neid waates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustaw õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas weel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.