Rubriigiarhiiv: vene luule

Kaks pilve

Vene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilve kord lendasid sinaval nõlvil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat valgemat värvi,
Ja teine – must piksevihm aga.

Ja vihaselt mustem käis valgema kannul,
Just nagu ta sooviks ehk saada
Nii valgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soovis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Valge pilv kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Vihm puistunes pisarail pimedast pilvest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et valge pilv, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud V. Varju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Jumal ei jäta vaeseid lapsi aitamata

Vene keelest.

Õhtu tähed kiirgasivad,
Vaikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talve käre külm.

Küla tuisan’d tänavates
Vaarus vaene lapsuke,
Vana hilbukeste kattel
Värises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ vaevaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taeva taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis vaese nuttu teelt
Võttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurva meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja vaibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka vaeseid lapsi
Ikka hädast avitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Hunt ja kurg

Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus võtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Vaat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahv ja peegel

Ahv silmas peeglist oma varju
Ja võttis karut laita karju:
„O, vaad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrvad nagu vanad viisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu vana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Va’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguvennad
Vaat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast välja tuleks:
Kõik rahvas naeraks minu välja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Va’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli vaga.
Kui ahv ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses va’ kaimu:
„Nii palju ära laima, vend:
Sa naersid välja ise end’!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõvi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõivad,
Mis peale klaasid kokku jõivad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe võrra ära ja’ada;
Need olid: lõvi, reinuvader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-vader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe rasva’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohvri lõhn neil puutus ninna.
„Vaat’, reinuvader, kulla veli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: rasva sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kaval lõvi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi vagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Vaat’, see on mu, e lõvi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõven olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Vabalt Krõlovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Hiir ja rott

Hiir: Kuule vana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõvil naha ära!
Mis nüid viga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Vana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda veel ei teagi, –
Kassist kõvem pole keagi?

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuvikene

Tuvikene, vaga lindu
Kurdab öösel päeva aal,
Valu kipub tema rindu:
Kallis viibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb vabalt voolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju vaevab mind;
Vaigista mu leina nuttu!“
Lausus tuvi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt veel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga veelgi viibib teel!

Mure tuvi rindu asub,
Kurvemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis viibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Vabalt Venekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3