A. Assarini järele E. Kitzberg.
Ära raiu, armas isakene,
Kaske sirget kõikuvat;
Ära niida, armas vellekene,
Rohtu pehmet nõrkuvat;
Ära murra, armas õekene,
Õisi õrnu hallikalt;
Ära tõsta, armas emakene,
Vetta selget sinavat!
Olen ise kõikuv sirge kaske,
Rohukene nõrgake,
Tasa vaiksest õhtu tuulest paitud,
Minu juuksed kuldased;
Õrnad õied hallikate äärelt
Minu sini-silmaksed,
Kussa selge pärli pisar järgelt
Päeval, öödel voolanes.
Oleviku Lisaleht nr 2, 16. jaanuar 1889, lk 23.
Nikitin. G. E. Luiga tõlge.
Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.
Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.
Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!
Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.
Ivan Nikitin (1824-1861)
Puschkini järele J. Kivisaar.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.
Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.
* tigane
Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.
Lermontovi järele J. R.
Ma tuleviku pääle kartes vaatan,
Ja mineviku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et võiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial veel mul päästja ingel,
Kes avaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?
Mult elu armutu on ära võtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulevikul’ rõõmsast vastu tõtnud
Ma oleks… Praegu valus ohkan, vaikin ma.
Ei ots veel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis vilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…
Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.
Venekeelest M. Kampmann.
Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”
Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!
Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!
Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,
Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.
Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”
Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.
Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.
Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.
Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit
Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…
Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.
Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”
Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.
Venekeelest A. Grenzstein.
Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!
Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.
Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.
Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.
Lermontovi järele J. Kalkun.
Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.
Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.
Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.
Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.
Aleksei Koltsovi laul.
Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!
G. E. L. tõlge.
Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.
Venekeelest –rgn.
Lihtne laanelilleke
Sattus lillekimbusse
Milles õits’vad näälik’sed
Lopsakad ja lõhnased.
Näälikene lõhna andis
Lihtsa laanelillele;
Tululine tutvus kandis
Kasu nõuda kõigile.
Olevik nr. 40, 3. oktoober 1895, lk 950.
Lermantovi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.
Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?
Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!
Ta jalgel heljub vete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soovib tema,
Kui saadaks maru rahule!
Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779.
Ü. p. G. E. Luiga.
Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.
Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?
Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?
Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.
Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersivad,
Õie lehed tasa liikusid.
Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.
Maa ja meri kaunil kevadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.
Nüüd, kui päevad ala pilvesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.
Konstantin Fofanovi järele –R.–
Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757
Внимая ужасам войны.
Nekrassovi järele G. E. Luiga.
Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohvreid sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, valskus õitseb ilmas,
Veel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need vaese ema pisarad,
Mis lapse järel voolavad,
Kes vere väljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.
Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756.
(Среди долины ровныя…)
Mersljakovi järele B. Weber.
Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.
Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.
Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?
Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.
Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!
Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.
Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.
Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.
Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.
Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.
Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.
Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.
Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –
Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.
Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!
Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.
Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!
Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.
Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas –
Kuis see rõõmu paisutas!
Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!
Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l p e s i p u n u m a.
Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!
Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.
Chomjakovi järele Vene keelest G. E. Luiga
Suur on töö, võidelda valves,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palves,
Sest aga suurem on veel.
On sulle haavasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud validad väed.
Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päevad ja ööd –
Võta siis uskus, sa väeti,
Tee seda suuremat tööd.
Temale antud on tiivad,
Kergelt, ja vägevalt need,
Ülesse kõrgel sind viivad,
Kuhu ial vaen ei saa teed.
Üle vangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle vaenlaste karja
Üle viib kaugel sind ära.
Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741.
Püha Jago*
Venekeelest G. E. Luiga
Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taevasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.
“Et sa maa pääl olid vaga,
Võid nüüd taevas elada,
Ja mis ial ka veel palud
Tahan täita armuga.”
Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”
““Anna ikka sõjaväele
Vaprust minu kodumaal.
Anna vastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”
““Tarka valitsust veel anna,
Et võiks õigus elada!””
“Tarka valitsust veel tahad?
Võimatu, jah võimatu!
“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taevast sinna elama.
“Sedaviisi tuleks taevas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie vana valitsus.”
* Santi-Jago on vagaaegse vaga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.
Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555.
Venekeelest –ler–
Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad viisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinavas seltsis ja hoigavas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstivat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa vastuseks erksamaid meeli.
Hõiskavas rõõmus ehk hoigavas valus
Uhkelt ja võimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga võitled,
Arva saad võidetud, sagedast võidad!
Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485.
Venekeelest A. Grenzstein.
Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus viibivat?
Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsevaid,
Kust ta leiaks ajaviitu,
Leiaks lille lõbusaid!
Kostab ema: “Taevas saatvad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud valendajad vaatvad,
Tähed kõrgel kõnnivad.”
Aga sääl tal pole ema,
Vaesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619.
Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.
Kui valmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma väega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.
Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igavest.
Kõik kuulsa Veneriigi keeled
Ja rahvad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestavad järgesti:
Ma laulsin neile vabadusest
Ja vaese mehe valudest;
Ei hoolind enda viletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.
Ma maksin inimese võla:
Ma laulsin oma rahvale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.
Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505.
Venekeelest A. Pleschtschejevi j. B. Weber.
Vihmapiisakene
Ütleb teistele:
Seda akent vastu
Miks me langeme?
Vaene mees siin elab,
Piisad kostavad,
Sõnumid tall’ toome:
Viljad kosuvad.
Olevik nr. 20, 11. mai 1896, lk 472.
Наедине сь тобою, брать.
Lermotovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul vähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.
Ja kui vast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haava südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Veel viimselt tervitada.
Mu isa, ema vaevalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurvastada veel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei viitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.
Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
Слышу ли голос твой.
Lermontovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Kuulen su armsat häält,
väriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.
Vaatvad su säravad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
vastu neil sääl.
Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
A. Aleksandrovi järele B. Weber.
Ma vana võimsat kaljukotkast nägin …
Raudvõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarva tiiva
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Ja lõdvalt, nõrgalt rippusid need tiivad,
Ei jõudu nokk, ei küüned avaldand
Ja – pika vangipõlve, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.
Kuid vaade tal, kui metsik, leekiv tuli,
Raudvõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlve
Ja kangelase tööde järele.
Ta taeva laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku vaate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.
Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarva tiivu
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446.
140853904