Rubriigiarhiiv: vene luule

Kaukasia wang

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrwu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt wõeralt maast.
Ja Wene wõimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuw tema wiisi kajalt
Mind awateles ägewalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie weike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes wägiwaltselt tööd,
On Wene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hõidwad meil “tere!”

Ei wõi me’ olevikkus ka
See kurwa juhhtust unusta,
Et wale tuul weel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne warajalt
Ta wilu kalmu warrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Wõib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse läwel,
Tserkessid pidulikult itk’wad.
Kaukaasi pojad juttu westwad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitwad, karme ratsu turjal;
Nad mäletawad end’sest ajast,
Kus wõit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kawalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka häwitus,
Ja sõstra silmilised wangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahwand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort wanngi kiirest siia wiab:
“Wot wenelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Wang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et wihas suud
Tall ähwardusi piiramata
Siin wihas ette karjuwad.
Kui kiwistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund wiimse loots’ eha.

Noor wang siin kurja jalga ees
Weel lameb kaua rakstel tunnil.
Päew kõrwetawalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuiwand huulte peal
Saab kuuldawaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladwad,
Siin ümberkautsust onnid katwad,
Kus rööwli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor wang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelwad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelwad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, wahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik waga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistwad silma ees.
Seal mäe külled kiwilised,
Neil ladwad lumes walendes,
Sealt wahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall wõtab wangistada.
Rind elawamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõusewal …

See kauge tee wiib Wenemaale:
Seal koht, kus leek’was nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilw ta õnne taewa täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära wiis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda warrjas siis.

Ta proowis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid wainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igawuse ahelates
Ei jõuudnud waenlust, waleteelt
Ta kauem kanda; ettewõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, wabadus! See olli weel
Ta ainus soow siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igawatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallwega
Priiuse hiiel ohwerda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka wiimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kiwi naale
Ta kummardab ja ootab weel,
Mil waub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul wilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu waikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Wäe prisked lapsed uinuwad.
Kõik on nii waikne, mäe jalal
Weel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandwad õlal
Öö warrju, pilwe waiba sees.
Kuid, kes kuu kahwa’nd paistusel
öö waikuses siin üksi uidab
Käib isi waikselt warwastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, waates.
Wang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: wale uni see,
Mis ilmub wäsind tundele …
Kuu kiirtelt waewalt walgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse wangi janus suud,
Ta kuiwand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, waewalt see,
Täis imestust ja õnne wäega
Wõib kuulda, kuida kõrwale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk wõeras wiis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrwades:
Weel ela! Wang ka uuest elab.
Kõik wiimast jõuudu kokku wõttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugewuse tundega.
Siis uuest, waigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igawust talt peidab.
Weel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub wallwades,
Kaastundmist awaldab ta pale,
Wist wangi saatus on tal hale,
Ka huuled wahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päew kadus päewa ees kui wari,
Wang seisis weelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäewa leeki jahutas,
Tal niiskus külma koooa sees.
Kui lumes mäe ladwa taga
Kuu paistis kahwand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, waga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; wäljast toitis
Kumõss ja karastaja wiin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal wõeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasiwad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasiwad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrwu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajawiitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm wõimata sealt wällja kasus.
Noor waenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu wõind ta wastata,
Mis neid tall pakkus warrjamata –
Wõib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm weel lükand ära sind;
Weel mõni kord meid ootab woorus,
Weel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustawad kujud,
Kes joowastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et wang lootuseta
Ja harjus kurwa eluga.
Ta ilma walutundmuseta
Wõis wabalt ümberwaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd wõis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume waibal walenedes,
Siin mitmet karrwa wärwi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladwad määratumad
End muutsid waatja sillmadel,
Kõik wärwirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisaw pilwe ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste wahel
Peat tõstab taeewa sina sees,
Kui algus aja wägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Wang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendaw aur.
Siis aset otsma kalju warrju,
Ta nägi jookswat hirwe karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otswas kodu kurkast.
Seal äkitselt wihm, rahe koos,
Pilw keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiwa alla kolistes
Ja wihas wahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlew madu.
Ja üksi wang weel ootas aeega,
Siin wee ja rahe walljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik walljult keelab loomu wäes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhwa kombe wõeras wiis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil wõitlus’ himmu soonte sees,
Prii weri kiirust, jõuudu annab;
Ja wõera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt wabalt waadates
Ta tähel panni, wälist läiiki.
Tserkess siin kiire traawliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta woli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha rööwli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani wibu, wõidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda waew neil harjund wiis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka wangide püidmiseks.
*** Karastaw jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

Muistne luu

Ma vaatsin kohkvel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlev kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taevalaotuses suures.

Vaim uitab ilmas siin ja sääl
Vast meie maalegi ta tõttab
Ja linnavaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet võtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges veel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikovi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial väljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on väsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid vistist kõrva ajab,
Mööda välja ümber veab.

Vaata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Vaata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta versta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilved ees;
Tuimalt läbi lendva lume
Tungib valgus tuisu sees!
Vastupidamist on väha,
Aisakell jäi häkki vait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, või hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskavad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad väljal välguvad…
Hobused need saavad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Vaimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

Laiad, pikad, nagu londid,
Vaevalisel valgusel
Lennul keerlevad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad veavad,
Miks nad kurvalt laulavad?
Kas nad nõia pulme peavad,
Kodukäijat matavad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilved ees;
Tuimalt läbi lend’va lume
Tungib valgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlevad,
Vingumisel, valjul huilgel
Minu südant muljuvad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. Maikovi järele Jakob Tamm.

IV

Ei olla või, et kuri ta!
Ta elab veel, ta üles ärkab!
Näe, näe, nüüd tahab rääkida,
Teeb silmad lahi, naerab, märkab,
Mind märkab ta ja kaelustab,
Siis aru saab, miks nutan mina,
Ning mulle õrnalt sosistab:
„Näe tühja ka, mis nutad sina!“
Oh ei… on vait… ei tõsta häält…
Ei liigu…

1867.

V

Juba ta puusärgis on
Õitega piiratud nüüd!:..
Aga mis varjud on need
Valgetes riietes sääl?
Kas on ta lootused vast,
Mõtted, mis elu sees kõik
Seltslasteks olivad tal;
Need, kelle kaasas ta käis,
Kellega kõneles ta,
Kes teda saatsivad siin
Metsa sees väljade pääl?
Sõnata nutavad nad,
Leinates kaelatsi koos
Ümber neilt lahkunud õe…
Nutavad… aga ta veel
Naeratab nendele … Näe!
Näe, neile naeratab ta…
Oh sina armuta surm!

1867.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 14. august 1897, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Tütrele

A. N. Maikowi järele Jakob Tamm.

I

Ju waatas uue tähe läige
Mu hingesse, kus tume ilm –
See on mu tütrekene wäike,
See on ta selge, puhas silm.
Ma tema selgest, puhtast silmast
Näen midagi kui jäädawat,
Mis tungib läbi sellest ilmast,
Näib kaugusesse waatawat.

1856.

II

Ta waewalt, waewalt wast ju hakkas rääkima,
Ka waewalt käima sai, kiuid siisgi naiste kuju
On temas näha ju, täis edewuse tuju …
Kui kutsun teda wast suuandmisele ma
Ja sõnad kallimad kõik kulutan ju ära, –
Ta hoidja kaela poeb ja naerab, silmis sära,
Käed tema ümber lööb, ja kärmelt, palawalt
Ta palgeid musutab nii mitu, mitu sõõmu,
Ning üle õla siis mind waatab kawalalt; –
Mu nähtaw kadedus ju temale teeb rõõmu.

1857

III

Need lapse silmad, oh kuis julgelt waatawad
Täis õnne, õrnust, hääd nad kõikidele silma –
Kas inimestele, kes saadetud on ilma,
Ning nende kohal nüüd nii õrnalt heljuwad.

(Pooleli.)
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 7. august 1897, lk 256 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

 

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid vanker veereb kärata.
Hall vanake – aeg, pukil asub,
Oh vankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui vara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel väsimus meid võidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid vanker vanaviisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul vagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Vang

Avage uks, kindel, raske,
Mis mind peab võimsasti,
Vabalt minna te mind laske,
Kus mu neid ja hobune.

Sääl mu neidu, õrna, hella,
Teretan ma musudella,
Siis truu hobu turjala
Steppi tõttan tuulena.

Kuid ma vaene pole vaba,
Aken, liiga kõrges ta.
Uksel ees on kindel taba,
Müüri lõhkuda ei saa.

Uhkes toas minu piiga
Viibib kaugel siit, – oh liiga!
Hobu vabalt stepissa
Jookseb võistu tuulega.

Ümber paljad seinad näha,
Istun ma siin troostita.
Püha kuju ees veel näha
Lambike näib suitsema.

Kuulda on mul ainult aga,
Kudas kindla ukse taga
Sammumas öö vaikuses
Tuim ning kare tunnimees.

Lermantovi järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 11, 12. märts 1898, lk 88 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ema ja lapsed

„Miks sa, mamma, ühtelugu
Kurdad taga õekest?
Taeva õues meie Manni –
Kuuleme su sõnadest.“

„Ah, ma tean, taeva õues!
Taevas ’pole heinamaid,
Ega lilli, ega rohtu,
Ega kirjuid liblikaid.“

„Mamma, mamma, taeva õues
Taeva inglid laulavad,
Koit ja ämarik sääl punab,
Ööd on valged, ilusad.“

„Ah sääl ’pole väetil mammad
Kes ka vaataks ukse na’al,
Kui ta lille, liblikaga
Valatust teeb murumaal.“

A. Maikov’i järele Karla Oniks.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 9. veebruar 1896, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut veerdu.

Oh, ta veerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Valmiks vaeva alla.

Elu pole vali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilve mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrval
Käib ka sinu kaasas.

Viletsuste vaevas
Valutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – võttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Vallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Viisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulevarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe vaotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha veerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkev rõõmupõli,

Oledgi ehk vaene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiavõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing vast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis vast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on valmis – vali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl võtab;
Mis ei meeldi – vaatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jooksvad jutud,
Vastas pole vaeva;
Laulud kõlisevad,
Läbi kõige päeva.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teavad;
Neid nad talve öödel
Mõttes ette seavad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – vaata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel vaota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurva lume-välja üle
Kurba valgust külvates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, vaga –
Pole tuld ei talu sääl…
Verstapostid üksi aga
Välkumas on välja pääl.

Igav, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Varsti keskööd näitab ta;
Kesköö võõrad välja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-vari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas vihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte vende eest.

Võim puudus võitlemise tarvis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Veel harva nagu läbi udu
Näen vaimu ees siin vältimas
Ma pilta sääl, kus võõrsil kodu,
Kus vennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arvul rohked –
Sääl Niilus mööda voolamas.

Veel kuulen vende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja vande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes vaeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuvitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuvits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahvas teiste ees,
Kuid tema vaim ei ära põle –
Ma olen vandund enda sees.

Kuis pilv läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahvastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solovjevi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laev

Lermantovi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taevasse tähed
Ja valgustud vahutav pind,
Laev libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehvine pääl
Kui koledalt aknadest välja
Suurtüki suud vaatavad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugevat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb vees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja valjude vaenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält välja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit viis,
Vees vaiksesti kallaste poole
Üks udulaev ligineb siis.

Haud avaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed vägevalt rinnale heites
Pääd vaotab mõtete vool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laev purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi vahvam, truuim vägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis välk vehkleda väeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl vahvamaid võitlejaid hüüab
Just nii, kui neid võidule viis.

Kuid ilmas on laial kõik vägi
Ja puhkamas igavest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Viis surmale vahvuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg vastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja vaiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi võib aidata veel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik võsu
Täis lootust ja võimu küll rind,
Ja keiser veel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liivasse jooksvad
Tal silmist nii valusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laeva,
Pääd vaotab valude vool,
Ehk käsi küll käskivalt vehkleb –
Laev tagasi lendab kui nool.

Vilh. Vaher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilvedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutvaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Tervitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Vaid ma nutan
Ärdaste
Kurvalt teistest
Lahkudes
Heidan kõva
Voodisse
Nagu vilu
Hauasse.

Venekeelest Baron A. A. Delvigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Luik, haug ja vähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja välja tule,
Vaid asjata siis nähtaks vaeva;
Ka kahtlane – kas saadaks taeva….
Kord kui ja vähk ja vana haug
Üht koormat merel viia võtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast välja tirivad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilvel’ kanda;
Seks teised ei või järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Vähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Vaid koorem juba mere rahus.

Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kvartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma võita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõverjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – viulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude varju.
Seal võttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, vennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarvis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti vastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsivad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu väed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle viisist luhta.
„Ei nõnda lähe vaprad mehed:
Teil viltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kvartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proovi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraavi..
Siin juhtus ööpik neile võeraks.
Kõik lauljad tõstsid palve heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid valest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega võidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kaval lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõvi ja hunt

Kord tegi lõvi suure palli,
Kus ainult naabreid võeti salli;
Ei kutsik kartnud lõvi viha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar vihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ valju…
„Või nõnda pehme lõvi süda?!
Siis ’pole vähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba varas,
Ta Tsaari laualt võtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõvilt tappa.
„Tsaar kuule minu palve heale!
Ja vaata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kaval pisuhänd,
Nii püiad vabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda võis küll meel;
Kuid sina, vana rasva’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Veel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõvi kõhus – kaval kräuks.

Krõilovi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kevade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karva lilli ehtes
Naeratavad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’vad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente voodes
Nurmed liig’vad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudvad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päeva.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taeva,
Tõuseb üles taeva läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’vad lisa
Vastu oma päeva isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! vaata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse vari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päeva ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge vennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege väljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahvas, armastage vendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkovi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle võtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilve varjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Võitlesid vist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikovi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4