Udu-laew

Lermantowi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taewasse tähed
Ja walgustud wahutaw pind,
Laew libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehwine pääl
Kui koledalt aknadest wälja
Suurtüki suud waatawad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugewat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb wees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja waljude waenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält wälja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit wiis,
Wees waiksesti kallaste poole
Üks udulaew ligineb siis.

Haud awaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed wägewalt rinnale heites
Pääd waotab mõtete wool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laew purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi wahwam, truuim wägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis wälk wehkleda wäeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl wahwamaid wõitlejaid hüüab
Just nii, kui neid wõidule wiis.

Kuid ilmas on laial kõik wägi
Ja puhkamas igawest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Wiis surmale wahwuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg wastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja waiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi wõib aidata weel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik wõsu
Täis lootust ja wõimu küll rind,
Ja keiser weel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liiwasse jookswad
Tal silmist nii walusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laewa,
Pääd waotab walude wool,
Ehk käsi küll käskiwalt wehkleb –
Laew tagasi lendab kui nool.

Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilwedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutwaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Terwitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Waid ma nutan
Ärdaste
Kurwalt teistest
Lahkudes
Heidan kõwa
Woodisse
Nagu wilu
Hauasse.

Wenekeelest Baron A. A. Delwigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Luik, haug ja wähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja wälja tule,
Waid asjata siis nähtaks waewa;
Ka kahtlane – kas saadaks taewa….
Kord kui ja wähk ja wana haug
Üht koormat merel wiia wõtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast wälja tiriwad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilwel’ kanda;
Seks teised ei wõi järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Wähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Waid koorem juba mere rahus.

Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kewade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karwa lilli ehtes
Naeratawad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’wad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente woodes
Nurmed liig’wad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudwad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päewa.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taewa,
Tõuseb üles taewa läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’wad lisa
Wastu oma päewa isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! waata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse wari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päewa ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge wennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege wäljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahwas, armastage wendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle wõtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilwe warjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Wõitlesid wist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikowi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

Kaks pilwe

Wene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilwe kord lendasid sinawal nõlwil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat walgemat wärwi,
Ja teine – must piksewihm aga.

Ja wihaselt mustem käis walgema kannul,
Just nagu ta soowiks ehk saada
Nii walgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soowis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Walge pilw kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Wihm puistunes pisarail pimedast pilwest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et walge pilw, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud W. Warju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Jumal ei jäta waeseid lapsi aitamata

Wene keelest.

Õhtu tähed kiirgasiwad,
Waikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talwe käre külm.

Küla tuisan’d tänawates
Waarus waene lapsuke,
Wana hilbukeste kattel
Wärises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ waewaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taewa taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis waese nuttu teelt
Wõttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurwa meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja waibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka waeseid lapsi
Ikka hädast awitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Hunt ja kurg

Kord wana kriim-silm, lamba waras
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas wälja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d walus;
Tal tohter waewa palka palus.
„We-he! wõi see eest waewa palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Wõi tema seda weel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus wõtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Waat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahw ja peegel

Ahw silmas peeglist oma warju
Ja wõttis karut laita karju:
„O, waad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrwad nagu wanad wiisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu wana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Wa’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguwennad
Waat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast wälja tuleks:
Kõik rahwas naeraks minu wälja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Wa’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli waga.
Kui ahw ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses wa’ kaimu:
„Nii palju ära laima, wend:
Sa naersid wälja ise end’!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõwi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõiwad,
Mis peale klaasid kokku jõiwad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe wõrra ära ja’ada;
Need olid: lõwi, reinuwader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-wader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe raswa’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohwri lõhn neil puutus ninna.
„Waat’, reinuwader, kulla weli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: raswa sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kawal lõwi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi wagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Waat’, see on mu, e lõwi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõwen olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Wabalt Krõlowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Hiir ja rott

Hiir: Kuule wana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõwil naha ära!
Mis nüid wiga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Wana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda weel ei teagi, –
Kassist kõwem pole keagi?

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuwikene

Tuwikene, waga lindu
Kurdab öösel päewa aal,
Walu kipub tema rindu:
Kallis wiibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb wabalt woolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju waewab mind;
Waigista mu leina nuttu!“
Lausus tuwi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt weel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga weelgi wiibib teel!

Mure tuwi rindu asub,
Kurwemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis wiibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Wabalt Wenekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3

1 3 4 5