Rubriigiarhiiv: vene luule

Peegel ja ahv

Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krylov.jpg

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839

Lõvi ja rebane

Kui reinuvader esimest kord lõvi nä’i,
Siis hirmu pärast päris kaugeks jäi.
Teist korda nähes ta ei kartnud enam;
Ka lõvi oli sõbralisem, kenam.
Ja kolmandamal korral — pääle selle ruttu —
Ta lõviga ju julges teha juttu.

Ka meie tihti kardame
Niikaua, kuni harjume!

Krylovi järele Pukits.

Postimees nr 52, 8. märts 1893, lk 2.

Слонь и Моська

(Басня Крылова)

Kord maanteed mööda astus E l e v a n t.
Vist näitusele läks, sest teada ammu,
Et suured loomad meie maal
On harukordsed asjad —
Ta ümber vahtijate hulgad.
Sääl korraga,  k u i   v õ e t u d   m a a s t.
Neil’ juhtis vastu  M o s’ k a.
Kui Elevanti märkas ta,
Siis kohe pääle kippuma:
Haugub, kiunub kangesti,
Ja otsib tüli vägisi.
“Sa sõber, jäta tühi ups,
Teed endal ainult häbi,” —
Tad manitseb ta naaber Mops,
“Kas sinu suur meestel jõud
On Elevanti kimbuta?
Ka kärisemas sinu hääl,
Ja Elevant see sammub sääl,
Ei hooli sinu haugust ta.”
“Mis rumal sa!” — tal vastu Mos’ka:
“Eks see just mind ei vahvusta,
Et ilma jõuu katsmata
Võin saada kuulsaks ma;
Kõik koerad saavad ütlema:
Küll on suur jõud sel meie Mos’kal,
Või Elevanti haugub ta!”

Sõna-sõnalt ümber pannud
J. Johanson-Pärna.

Postimees nr 29, 9. märts 1891, lk 2.

Taline tee

Läbi laenetava udu
Paistab kurvalt hõbe-kuu,
Valget heli kallab alla
Tema kahvatanud suu…

Talve teel, nii pikal, külmal
Saan on nobe lendamas,
Kellukene ühel toonil
Leina-laulu helistas.

Miks see reisimees nii ajab
Mis ta laulust kuulda sääl?
Kord ta hüüab lausa rõõmul,
Kord, kui kõlaks kaebehääl…

Igavus ta mõtteid saadab
Armsa juurde kaugele,
Kes tad juba ootab kodus,
Et ei und saa laugele..

A. Puschkiini j. Narusberg.

Postimees nr 28, 4. veebruar 1893, lk 2.

Kala ja neiu

(Vene rahvalaul.)

Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”

Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!

Vene keelest G. Öiis.

Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.

Mul meeles…

(A. Puschkini järele)

Mul meeles püha silmapilku,
Sa ilmusid mull”, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv unenägu
Kui igavene iluaim.

Veel lootuseta valun ilus
Ja elu kurja sära sees
Mul helises su hääl nii ilus,
Su hella kuju hõljus ees.

Aeg hoovas mööda marudella,
Viis end’sed mõtted endaga,
Ma unust’in su hääle hella
Ja sinu kuju kallima.

Aeg venis vangikojas mööda,
Nii piina täis, nii pime, must;
Ei õnne, armu, taevatööda,
Ei silmavett, ei vaimustust.

Ning aimas ärkamise pilku,
Sa tulid jälle, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv õnnevilku,
Kui igavene iluaim.

Nüüd jälle vaev ja valu mööda,
Hing täis on endist igatsust,
Mul õnne, armu, taevatööda
Ja silmavett ning vaimustust.

G. Õis.

Postimees nr 23, 23. veebruar 1891, lk 2.

Ivan Aivazovski ja Ilja Repin, “Puškini hüvastijätt merega” (1877)

Ratsa-hobune

(Mõistulaul.)

Kord uhke ratsa-hobune
Ka juhtus vilja-põllule;
Sääl nägi kündmas enda ees
Töö-ruuna üsna higi sees.
Sell’ polnud riistu sarnaseid,
Kui tema ikka kandis neid,
Ei olnud ta ka puhas’tud,
Ei tubliks söödetud.
Siis vaatab pilgates tööruuna pääle
Ja tõstab lõppeks hääle:
“Kas riistu sarnaseid” — nii räägib ta —
“On olnud ümber sinul,
Kui minul?
Mind igaüks peab auustama!
Kui keegi tuleb vastu teel,
Siis ikka kõrva astub ta —
Ja kuis mind kiidetakse veel!
Kuid sina — kõigil tundmata.”
— “Mis lorised!” ruun vastab temale —
“Pea suu ja mine eemale,
Ning jäta rahul mind!
Miks minu kõrva sead end?
Kas mõistaksid nii kiidelda,
Kui mitte kaeru ei sööks sa,
Mis teenin ma!”

Chemnitseri järele M. Pukits.

Postimees nr 13, 17. jaanuar 1892, lk 2.

Rohutirts ja sipelgas

(Mõistulaul.)

Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.

Kaks tonti

Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.

Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.

Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.

Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.

Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;

Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:

“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!

Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”

Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”

Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –

Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?

Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.

Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.

Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.

Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…

Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.

Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.

Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.

Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…

“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –

Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!

Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.

Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!

Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.

Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”

Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!

Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”

“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.

Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,

Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.

Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.

Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.

Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;

Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”

Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,

Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,

Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules

Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.

Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”

***

Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.

See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.

Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.

Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.

Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.

Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;

Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”

Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.

Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.

Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.

Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.

Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.

Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.

Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?

Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,

Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”

*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.

A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.

Poltava I

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.

Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Eessõna.
Eesti keele ümberpanekulle.

Luo kauni Sulle luule süles
Toon, Eestirahvas, heldel käel;
Ta ärkand Vene väljal üles;
Ta võrsund Vene vaimu väel.

Täis selgust hiilgab tema sisu,
Täis kindlust tema kõne käik, —
Ja kudas küiab vaimu isu
Ta lihtne lehkav luule läik!

Sin liitnud kokku luuletaja
Need läikvad asted ajaluost,
Mil kerkis Vene võidu kaja,
Mil rauges rammu Rootsi suost.

Need asted kodu Sinu käigil
On hüidnud üles, Eestimaa…
Nad hüidku lõbu luuleläigil
Siin Sinu rahva rinda ka!

J. T.

Venekeelse alguskirja.
Eessõna.

Poltava lahing on üks neist kõige tähtsamatest ja kõige õnnelikkumatest Peetri Suure valitsuse aja sündmustest. Tema peastis Venemaad valjumast vaenlasest; kinnitas Vene valitsust lõuna pool, tegi muretuks uued asutused põhja pool ja näitas riigile Peetrist sisse-toodud uuenduste jõudu ja sõudu.
Rootsi kuninga eksitus on vana-sõnaks saanud. Teda laidetakse ettevaatamata oleku pärast, luetakse tema sõjakäiku Ukrainasse (Veike-Venemaale) mõtlemata teuks. Kritikuste tahtmist ei jõua ju täita, iseäranis pärast õnnetust. Kaarel läks sellel sõjakäigul ometi Napoleoni kuulsast eksitusest kõrva: tema ei tõtanud Moskvasse. Ja kas võis tema oodata, et rahutu Veike-Venemaa oma Hetmani *) eesmärgi järele ei astuks ja Peetri valitsuse vastu mässama ei hakkaks; et Löwenhaupt **) kolm päeva järestiku löödud saab, et viimaks 25,000 Rootslast kuninga enese eestvedamisel Narva joosikute eest pakku põgenevad? Isegi Peeter kahkles kaua pealahingu kui häda-ohtliku asja eest kõrva hoides. Selles sõjakäigus uskus ka Kaarel XII. vähem, kui kunagi enne, oma õnne: see vaarus ju Peetri vaimu ees.
Masepa on üks selle aja kõige tähtsamatest meestest. Mõned kirjanikud tahtsivad temast vabaduse vägilast, uut Bogdan Ehmelnitski’t ***) teha. Ajalugu näitab teda kavalustel ja kuritöödel harjunud auahneks, Samoilovitsch’i, oma heategija, õnnetusse lükkajaks, oma õnnetuma armastuse isa ära hukkajaks, Peetri vastu hakkajaks enne tema võitu, Kaarli äraandjaks pärast tema langemist: tema mälestus, mis kiriku vandealla pantud, ei või ka inimese suo vande eest varju leida.
Keegi kujutas romantilikus uudisjutus Masepat vanaks argpüksiks, kes sõjariistadega ehitatud naisterahva ees ära kahvatab, peenendatud hirmusi, mis üksi Prantsuse näitemängus kõlblikud on, üles näitab ja muud. Parem oleks tarvis olnud mässava Hetmani vaimu pärisomandusi selgitada ja mitte omavolilikult ajaluolist inimest teistsuguseks teha.

A. Puschkin.

* )  Nõnda nimetati selleaegist Veike-Venemaa valitsejat, kes aga Suur-Venemaa käsualune oli.
**) Rootsi kindral.
***) Ehmelnitzki tegi Veike-Venemaa Poola valitsuse alt lahti ja ühendas Suur-Venemaaga.

Pühendus

Toon sulle ta – need healed aga
Kas kostavad Su kõrvu ka?
Kas mõistab Sinu vaim, nii vaga,
Mu hinge iha arvata?
Või pühendus, mis luuletaja
Su ette kannab kartuses,
Kui armastusgi, vastu-kaja
Ei kuule Sinu südames?

Oh tunne healegi, mis Sina
Kord nõnda hellalt armastand,
Ja mõtle, et ei ole mina
Sind ialgi veel unustand;
Su kurblik elu, Sinu vaade,
Su sõnad, Sinu viimne heal —
On üksi pühenduse saade,
On üksi õis mu aasa peal

Esimene lugu

Kül Kotschubei *) on kuulus mees.
Käes aasamad tal otsatuste;
Seal söövad vabaduse sees
Ta hobused nii hooletuste.
Poltava **) ümber paistavad
Ta hooned, aedades nad aga
Seal tema rikkust näitavad,
Tal nahka, kulda, hõbedat
Kül lahtiselt, kül luku taga.
Ja Kotschubei on uhke mees,
Kuid mitte oma vara üle,
Ei uhkust tema hinge sees
Too õnnistuse ohter süle,
Vaid oma tütre üle veel
On uhke tema isameel.

*) Adarsili Leontjevitsch Kotschubei – kindral kohtunik, üks nüidsete grahvide esivanematest. (A. P.)
**) Poltava-linn Veike-Venemaal.

Mis imet ka sel uhkusel:
Maria *) on ju väga ilus.
Ta õrn, kui õis, mis kevadel
Vast kasvab warjul võsa vilus.
Ta seisab sirgelt, nagu nool,
Kui kaunim pappel kõrgustikul,
Käib kergelt, kindlalt igal pool,
Kui luik, kes liigub vaiksel vool,
Kui hirv, kes hüppab kuristikul.
Rind nagu vaht on valge tal;
Ta juukse lokid lehvival,
Kui pikse pilved pimendavad;
Ta silmad tähel säravad,
Ta huuled roosil punendavad.
Ei aga ilu õitsevat
Seal üksi temas imestata:
Ta igal pool on tuttav veel,
Kui neiu, kel nii mõistlik meel,
Kel rind nii karske, rikkumata.
Ja kosilasi selle eest
Ei väha talle kokku tõttu;
Maria see ei soovi meest,
Ei ühtegi neist vastu võta.
Kuid viimaks hetman ise meel
Ka kuulab teda kosja teel **).

*) Kotschubeil oli mitu tütart; üks neist oli Masepa sugulase Obidovski naine. Seda, kellest siin räägitakse, nimetati Matrena. (A. P.)
**) Hetman Masepa kosis tõeste oma ristitütart eneselle, aga teda ei võetud vastu. (A. P.)

Kül hetman vana ju ja valge,
Kül kortsus juba tema palge;
Kuid ei ta tuim veel tundmustes:
Ta tunneb armu südames.

Noor süda silma-pilgu süles
Kül kiirgab, kustub. Armu teel
Vast uinub ta, vast ärkab veel –
Uus päev uut iha hüiab üles,
Kuid mitte nõnda kergel nõul
Ja nõnda lendva ihke läigil
Ei vana süda vaardu jõul,
Kes angunud ju aja-läigil.
Kül on ta visa kuumuma
Ja armu leegil õõguma;
Kuid kerkind leek ei kustu ära:
See õõgub, kunni elu sära.

See pole hirv, kes kalju taga
On kotka peidus kartlikult:
Eestuas ootab neiu aga,
Ta ootab otsust kärsitult.

Ja ema sealta ette tõttab,
Ja käest kindlalt kinni võtab,
Ning ütleb, ütleb vihaga:
“Oi vanameest, oi paha vaiimu!
Ei! Kunni meil veel elu aiimu,
Ei seda siin või sündida.
Kül isaks ristitütre vastu
Ta piaks ennast pidama…
Kül aga tahab temaga
Veel abielussegi astu.”
Maria kohkus. Kohtudes
Läks nägu valgeks nagu vaha.
Ja minestanult langes maha
Ta trepi peale tuikudes.

Ta ärkas kül, kuid silmad ruttu
Lõi kinni; sõnakestki juttu
Ei kuulutanud tema keel.
Kül vanemad ka vaigistada
Ta vaimu võimsalt tahtvad veel,
Et kurja kartust kautada… *)
Kuid asjata. Kaks päeva seal
Kül jalul vast, kül vodi peal
Ei söönud ta, ei joonud juba,
Ei olnud rõõmu, rahu tal.
Ja koidu tõusul kolmandal
Ju oli tühi tema tuba.

*) Vanemad arvasivad, et Maria kartuse pärast Masepa vastu nõnda suguses vaimu vaevas oli.

Kõik oli aga udu sees,
Kuis kadus ta. Kuid kalamees
Sel öösel kuulis kerget juttu
Ja sõidu healt, mis soikus ruttu,
Ning kahe ratsu jäljed veel
Ka valgel nähti välja teel.

Ei või ju üksi õitsev mees,
Kel ruugid juuksid, rõõsad palged –
Kül võib ka see, kes haua ees,
Kel juuksed hallid, hõbe valged,
Noort neiu südant salaja
Siin enda külge siduda.

Ja varsi kostis vanemille
Ka kõrvu teade kohutav:
Maria – ah mis teutav –
Ta annud ennast hetmannile!
Nii autu, et nad häbiga
Ei julge juttu uskuda.
Siis alles tõde avalikult
Veel astus üles ilma ees,
Siis alles tunti täielikult.
Mis mõjus neiu vaimu sees,
Siis alles selgust saadi sinna,
Miks tanu alla tema minna
Ei tahtnud nõnda tungivalt,
Miks maadles sala mõtetega
Ja kosijaile karedalt
Seal vastas uhke vaikusega;
Miks nõnda vaikselt pidu peal
Masepat üksi kuulas tema,
Kui see vast juhtus kõnelema,
Ja karik viinal kihas seal;
Nüid alles iga tuttav teadis,
Miks nõnda lustil laulis ta,
Kui istus kuskil üksinda
Neid laulusi, mis hetman seadis *);
Miks vaatles vaimustuse sees
Ta väemängu, nagu mees,
Ja miks ta kuulatada püidis,
Kui vägi valitseja ees
Vast hõiskel tervitusi hüidis…

*) Rahva jut lueb Masepa tööks mõned laulud, mis rahva mälestuses praegugi veel alles on. Kotschubei kirjutab oma kaebduse kirjas ka ühelt isamaalisest laulust, mida Masepa olla luuletanud. See laul on tähtis, mitte üksi ajaluolikult. (A. P.)

Küll Kotschubei on kuulus mees.
Tal palju sõpru linna sees.
Ta oma au võib uueks luua,
Poltavat mässu teele tuua;
Võib uhket vastast hukata
Ja tema oma lossis ka
Tal’ tasumiseks hoopi anda;
Võib täielikult toore jõu
Kül murda… aga teine nõu
On Kotschubeil ju mõttes kanda.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 74-77.

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

(Järg.)

Aeg segane siis oli käes,
Mil Venemaa nii võimu võttes
Ja elu heitlusesse tõttes,
Ju võrsus Peetri vaimu väes.
Kül oli koolitaja valju
Tal *) antud; väga vahvaste
Roots peksis teda, peksis palju
Ja karistas nii kangeste.
Kuid kandes karistuse jõudu
Ei kohkund ta, vaid kogus jõudu
Ni vasar klaasi purustab,
Kuid rauda tema teritab.

*) Venemaale.

Au kasutumal kiidu läigil
Käis Kaarel kardetaval käigil:
Ta tõttas Moskva poole seal,
Ja pillas teel nii Vene väge,
Kui torm vast pillab tolmu mäge
Ja rõhub rohtu aasa peal.
Ta tõttas teel, kus meie ajal
Käis teine vägev vaenlane *),
Kui kiire langemise kajal
Ta kautas oma kõrguse.

*) Napoleon.

Ukraina lainetas. Tal rammu
Ju vaimu ootel õõgus ammu.
Kõik endse olu ihkajad
Seal rahva sõda jook’sivad
Ja nõudsivad nii nurinaga,
Et hetman sidet *) häävitaks,
Ning Kaarlit kõige õhinaga
Nad ootasivad aitajaks.
Masépa ümber mässu kisa
Ju kerkis üles: “Aeg on käes!”
Kuid vana hetman, nõnda visa,
Veel seisis ustavuse väes.
Ja nüidgi, nagu enne ammu,
Ta seadis hoolsalt oma sammu,
Ei kisa nähtud kuulvat veel,
Vaid tõttas järgelt pidu teel.

*) Sidet Suure-Venemaaga.

“Mis hetman!” mehed rääkisivad:
“Ta vana meil, ta võimetu;
Ju rasked vaevad riisusivad
Talt kerge vaimu kärsitu.
Miks valitsuse keppi kannab
Ta veel nii väriseval käel —
Aeg praegu head lõikust annab:
Võiks Moskva peale minna väel!
Kui oleks vana Doroschenko *),
Noor Samoilovitsch **), või ka veel
Paléi ***), ehk jälle Hordojénko +)
Eestvedajaiks meil vaenu teel,
Siis poleks võinud võeral väljal
Me vennad lumes langeda ++)
Ja nukralt vabaduse näljal
Ei ohkaks nüid me asjata.”

*) Doroschenko, üks Veike-Venemaa vägilastest, Vene valitsuse leppimata vaenlane. (A. P.)
**) Grigori Samoilovitsch, Peetri I. valitsuse ajal Siberisse saadetud hetmani poeg. (A. P.)
***) Simeon Paléi, hvostovi polkovnik, kuulus ratsanik. Sai Masepa kaebduse peale omavoliliste rüistamiste eest Jenisseiskisse saadetud. Kui aga Masepa äraandja leiti olevat, siis sai ka Paléi, kui tema vihasem vaenlane, vangist vabastatud ja võttis Poltava lahingust osa. (A. P.)
+) Kostä Hordejenko, alam saporagi ataman. Läks viimaks Kaarli II. poole. Sai vangi võetud ja nuheldud 1708. (A. P.)
++) 20,000 kasakat sai kord Liivimaale sõtta saadetud. (A. P.)

Nii omavoli õhinaga
Seal noorus rääkis nurinaga
Ja uuendusi ihaldas;
Ning nõnda mõttes mässavas
Bogdani *) võidud õnnelikud,
Kõik tingimised tarvilikud
Ja endsed hädad unustas.
Kuid vanadus käib vaiksel käigil
Ja vaatab ette hoolega:
Mis võimatu, mis võimuläigil
Ei kindlaks tee ta korraga.
Kes tungib mere täiusesse,
Mis seismas jäise katte all?
Kes astub vaimul uurival
Ka salaliku südamesse?
Mis ihad sinna istutand
Ja vaimu viljaks vaimustanud —
See seisab sügavuse süles,
Kust siis, kui aeg kõik arendand,
Võib olla ärkama saab üles.
Kes teab? Masépa ommete
Just seal, kust leeb tal südant läitab,
Veel vagusust, veel vaikust näitab
Ja lükkab asju lihtsaste.
Sest kudas oskab osavaste
Ta sobitada sõbrustust;
Kuis mõtteid pöörda mõnusaste
Ja kätte saada saladust!
Kuis südamliku sõnadega
Kül pidudel nii palavalt
Vast kurdab ühes vanadega
Ta endisi aega ohkavalt!
Kuis kiidab priiust kärsitulle,
Kuis rihmab seadust rahutulle,
Kuis kurdab ühes kurvaga
Ja räägib targu totraga!
Võib olla, vähedel on teada,
Et süda tal nii sapikas,
Et soovib vastastelle seada
Ta püigi paelu salajas;
Et pilkamist ka pisematgi
Ei unustand ta elus veel;
Et astet kõige autumatgi
Ei põlga tema püigi teel;
Et ta ei hooli pühadusest,
Ei heldusest, ei armastusest,
Ei tunne tänu hinge al:
Et aina werewoolu ihkab,
Et aina verevoolu ihkab,
Et priiust hinge põhjast vihkab,
Et isamaad ei ole tal.

*) Bogdan Ehmelnitzki (vaata eessõna).

Ju ammu kurje mõtteid kandis
Nii vargselt varjul vanamees.
Kuid vaenlik pilk kõik tähel’ pandis
Ja mõistis mis tal mõtte sees.

–  “Ei, ahne loom, ei häävitaja!”
Nii kirus mõttes Kotschubei:
“Ei puudu mina sinu maja,
Mu tütre vangitorni, ei:
Sa, kelm, ei lõpe tuleleegil,
Ei lange ausa mõõga löögil,
Ei, see on väha minu väes.
Kül Moskva timukate käes,
Nii võimetumal vabandusel
Nii asjatumal õiendusel
Sa vannud päeva vihas seal,
Mil olid meie varu peal,
Sa vannud pidu siis, mil mina,
Su terviseks jõin tänades,
Ja ööd, mil õrna õie sina
Meilt viisid ära vaikuses!”

Jah! Kotschubeid kord sõprus-ahel
Masépa külge kinnitas;
Seal saladusi nende vahel
Ei olnud ial olemas.
Nad kõrvu sõjas sõdisivad,
Nad kõrvu vaenlast võitsivad,
Nad pikki nõusid pidasivad,
Head teine teisel soow’sivad —
Masépa Kotschubeile sugu
Seal avaldaski oma lugu
Ja ettevõtteid ilmutas,
Ja tulevasest tegevusest,
Kül võitudest, kül vägevusest
Nii ääri mööda arutas.
Ja kuidas oli ustav talle
Siis Kotschubei nii kindlaste,
Kuid nüid ta viha õhinalle
On annud ennast täieste;
Ta südant ainus iha täidab,
Hing tunneb ainust ässitust:
Kas ise vaub, või kas ta võidab —
Ja tasub tütre teutust.

Kuid ärkand mõtet hinge taga
Veel püiab tema varjata.
“Ta ootvat mures surma aga,
Haud võida üksi aidata.
Masépa vastu ta ei kandvat
Kül viha; tütrel olla süid.
Ka tütrele ta andeks andvat:
Las vastab Jumalalle nüid,
Miks sõudis teutuse saatel
Ta heitis kõrval õntsuse…”

Kuid ise aga kotka vaatel
Ta otsib sõpru endale,
Ta otsib sõpru hirmumataid
Ja kiusatustes kohkumataid.
Kõik naisele ta kõneles *),
Ja ammugi ju hoolsuses
Ta rasket kaebdust kokku rajab;
Ja vaikimata vihaga
Ta naine kõige nõudega
Seal õõgel teda taga ajab.
Öö vaiksusestki voodi peal
Ta sunnib teda, sunnib seal
Kül silmavee, kül palve läbi,
Et tajuks ära tütre häbi,
Ning nõuab vannet – viimaks mees
Ka tõutab kõik vande sees.

*) Masépa noomib ühes kirjas Kotschubeid selle eest, et tema üle tema uhke ja tark naine valitseb. (A. P.)

Ja Kotshubeiga ühel meelel
Seal astub Iskra *) hoolsaste.
Nad mõtlevad: “Kül kaebe keelel
Me vautame vastase.
Kuid kes on see, kes kindlusega
Ja ühes kasu ootes ka
Nii kardetava kaebtusega
Läeb Peetri ette peljuta
Ning juhib asjad julgusega?”

*) Iskra, Poltava polkovnik, Kotschubei seltsimees, kes temaga ühel mõttel töötas ja ühte viisi kannatas. (A. P.)

Poltava kasakate seas,
Kel põlgtust osaks piiga andis,
Ka oli üks, kes lapse ias
Ju õrnal teda hinges kandis.
Kül tihti, õhtul, hommikul
Nii raskel rinnal rahutul
Mariat ootas murelikult
Ta viibis vaikselt võsa sees;
Kui aga neiut enda ees
Ta nägi, hingas õnnelikult.
Kuid lootust kül ei leidnud ta,
Ei piinand neiut palvetega,
Sest kartis, et nad kasuta.
Kui teised kindla julgusega
Marial kosjas käisivad,
Jäi murega ta ikka maha.
Kui viimaks kohkel kuulsivad
Ta kõrvad kurva jutu taha,
Kui karistavalt rahva keel
Maria peale muda heitis,
Ka sealgi mees, ehk seda peitis,
Ei võinud ennast võita veel…
Kui tema kuuldes kogemata
Masépat keegi nimetas,
Sis valgeks läks ta viibimata
Ja vaate maha vautas.

Kes kuu ja tähte valgel veel
Nii süda öösel sõidab teel?
Ja kelle hobune kül kiirul
Nii virgast jookseb slepi viirul?

Seal sõidab kasak seisuta, —
Ei kasak puhkust armasta
Ei laane sees, ei lagendikul,
Ei kohutaval kuristikul.

Mõõk helgib tal kuu kiirde ees,
Kuld kõliseb tal koti sees;
Ka hobune öö õrnal valgel
Ei komista, ei kohku jalgel.

Kuld tarvilik on käijale,
Mõõk rõõmustajaks mehele,
Ka tubli ruun on rõõmustaja,
Kuid kübarat tal rohkem vaja:

Sest kübara eest jätaks ta
Kül ratsu, mõõga, raha ka,
Ja annaks kübara vast ära,
Kui otsas oleks elu sära.

Miks piab kübart kalliks mees?
Sest et seal kaebekiri sees;
See kaebtus Kotschubei käest kanda
Masépa peale Peetril’ anda.

Masépa aga alles veel
Ei äikse häda aima eel:
Ta endist viisi asju ajab.
Üks jesuit *) on abiks tal,
Kes rahva mässu kokku rajab
Ja säeb trooni salajal.
Öö süles, kui kõik sängi tõivad,
Nad arutused ette wõtvad:
Küll mässust lootvad hulka head,
Kõik teated numbre alla kandvad
Kül oma kaubaks Peetri pead
Ja vassalite **) vannet pandvad.
Üks sant, see käib seal tihti ka,
Kül teadmata on, kust ta tõttab;
Ja Orlik ***) asja-ajaja,
See teda lossis vastu võtab.
Ja kihvti kõigis külvavad
Masépa teendrid mõnusaste:
Kül Doni ääres, osavaste
Nad hüidvad üles kasakad;
Kül slepi rahvaid ässitavad,
Kül Dnjepri mässu mehi ka +)
Nad hukkatusel hirmutavad,
Mis Peetri võim neil pakkuda.
Masépa vahvalt ümber vaatab,
Ta kirjad käivad kõigil pool:
Seal Krimmi Tatarlasi saadab
Ju Vene vastu tema hool;
Seal Poolakat ta üles hüiab,
Seal hüiab Türklast üles ta,
Seal Kaarlit kinnitada püiab,
Seal piab sõprust Peetriga.
Ja Venemaale surma võrku
Ta tahab valmis teha nüid;
Ei kuri tahtmine tal nõrku
Ei nõrku nõu, ei paha püid.

*) Jesuit Selenski, vürsti proua Dulskaja ja üks kodumaalt väljaaetud Bulgaria ülempiiskop olivad pea tegelased Masépa äraandlikuis õiendustes. Viimane käis sandi näul Poolamaalt Ukrainasse ja tagasi. (A. P.)
**) Vassal on laenuvalitseja, see kel mõni maakond teise käest laenuks valitseda saadud.
***) Philip Orlik, kindral-kirjutaja, Masépa asja-ajaja, sai pärast Masépa surma (1710) Kaarel XII. käest Veike-Venemaa hetmanni tühise aunime, läks wiimaks Muhamedi usku ja suri Bendéras 1736 aasta ümber. (A. P.)
+) Dnjepri jõe äärseid saporogi kasakaid.

Kuid kuidas kohkus ta, kui äike
Ju wiskas alla välgu läike!
Kui ausad Vene ülemad *)
See kaebduse, mis saivad nad,
Ta enda kätte tallitivad,
Ja ähvarduste asemel,
Kui ohvrile nii heldusel
Veel lahkust armu läkitivad;
Masépa auusust uskudes,
Ja kaebdust kiusuks arvates,
Ning teutuseks tunnistades
Tsaar ise Juudast **) vaigistas:
Ta neid, kes kaeband, karistates
Ka taltsaks teha tõutas.

*) Sala sekretar Schafirov ja grahv Golovkin, Masepa sõbrad ja varjajad; nende peal piab õiguse pärast Masepa pealekaebajate kohtu ja karistuse hirm seisma. (A. P.)
**) Juudas-äraandja.

Masépa madu südamega
Seal kaebab tsaaril kurbtusega:
“Ilm näeb, teab Jumal veel:
Kakskümmend aastat elu teel
Ta teenind riiki truudusega
Ja ikka tsaari heldusega
On armul ohtralt ehitud…
Mis asub kaebajate mõttes?
Kas tema nüid veel hauda tõttes
Saab äraandjaks arvatud,
Et maha jätta häbi-mäge.
Eks Stanislavile *) ju väge
Kord põlgades ta keelanud;
Eks külmalt krooni peale vaatnud,
Eks kirjad tsaari kätte saatnud,
Kus teda üles kutsutud?
Eks heitnud kõrwa khaani püided **)
Ja Türgi sala üles hüided?
Eks olnud ikka tema hool,
Et seista kindlalt tsaari pool
Ja igat vastast vautada, —
Ei hoolinud ta elust veel —
Ja nüid, ja nüid võib vaenlik keel
Ta halli pead nii häbistada!
Ja kes veel? Ühes Iskraga
Seal Kotschubei, kõik sõbrad seega!…”
Ja vere-ahne silma veega
Nii alatult, nii häbita
Sis nende surma nõuab ta… ***)

*) Stanislav oli Poola kuningas.
**) Õnnetu sõjakäigu ajal Krimmi, soovis khaan Gasi Girei temal Tatarlastega ühendada ja ühes koos Vene väe peale langeda. (A. P)
***) Oma kirjades kaebas ta, et tema pealekaebajaid väga kergeste olla piinatud, nõudis järele andmatult nende nuhtlust, kus juures ennast Susannaga, kelle peale ühekohtused vanakesed ilm-süita kaebasivad, ja grahv Golovkini prohvet Danieliga kõrva seadis. (A. P.)

Kuis? Kelle surma? Mis ta nõuab!
Ja kelle tütar hõlmas tal?
Kuid külmal mõttel, kaaluval
Masépa säetud sihil sõuab.
Ta räägib: “Miks ta rumal mees
Nii suisa minu vastu võttis,
Tal endal mustad püided mõttis,
Ta surma ise otsib ees.
Mis tahtis teha ta, mis ootis?
Mis peale õiete ta lootis?
Ehk – kas siis tütre armastus
Võib isa süidi alandada.
Kui armul asja unustada,
Siis – mull on endal õnnetus.”

Maria, kaunim marjukene,
Veel maitsed elu magusat!
Veel sa ei aima, hellakene,
Missugust ussi armastad!
Mis ime võim on sind kül võitnud
Ja toore vaimu külge köitnud
Nii vääramata väe al?
Kuis oled ohvriks antud tal?
Kuis temas kähar-juuksed, valgeid,
Ta kahvatanud kortsus palgeid,
Ta vaund vaadet välkivat,
Ta kihvtist kõned kavalat
Sa armastad nii ägedaste:
Sa võisid emast võõrduda,
Sa võisid nõnda vagusaste
Ka eksiteele astuda!
Vist pimestava pilkudega
Sind vanamees on võrgutanud;
Ja kurjast oma kõnedega
Su selge vaimu vangistand;
Sa tema peale õrnusega
Nüid vaatad pilgul vallatul,
Sa hoiad teda hellusega,
Su häbi on nii armas sul;
Ta on sul nagu õnne sära,
Kui karskus kallis, kiidulik,
Sest õrnus ella häbelik
Sult langedes on läinud ju…

Ja mis on häbi ilma sees?
Mis hoolid sellest siis Maria,
Kui tema jalge ette siia
Ju vaub uhke vanamees,
Kui tema hõlmas unustada
Võib hetman vaevad, raskused,
Kui omad teud, tahtmised
Kõik julgeb talle jutustada?
Ka karskusest ei kahju tal, —
Üks ainus tundmus hinge al
Vast nagu pilv on pimendamas:
See minevik ta mõtte sees;
Seal vanemaid siis enda ees
Ta kodus näeb kurvastamas,
Sest vanaduses vaaruvas
Nad aina üksi ohkamas
Ja abi, troosti ihaldamas…
Oh, kui kül oleks teada tal,
Mis heljub ju Ukraina üle!
Kuid tema eest on varju al
Veel saladuse kurnav süle.

(Esimese luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. juuli 1886, lk 106–111.

Poltava II

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb valju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal vaatab oma vanakest.
Küll põlvedest tal kinni võttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Vast vastab aina vaikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul vast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohvriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma võtsin vastu – vandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab vanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja väge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on veel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igav sulle.
Sa päeval ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa vastad külma vaatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid veel hilja, tean ma,
Jõid tervit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.
Ja sul
Sest kade meel? Kas vanaduses
Veel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Või hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja vasta otse, nagu viis!

Masépa.
Su vaimu rahu soovin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette võtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on vautanud,
Ja Moskva võim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseisval sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem vabaduse rammul
Ma tõttan Peetri vastu väes;
Kõik valmis: asja arutustes
On Stanislav ja Kaarel ka,
Võib olla, sean ma segadustes
Veel trooni üles tugeva.
Seks hoolsaid sõpru tarvis aga:
Mul vürsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka veel,
Kes asjal südilt hoogu andvad:
Nad kohe minu kätte kandvad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa vägevaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg veel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada võib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su võim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis võiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su vaatest võimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis vasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, või isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarvis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Võib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa vandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, vasta!

Maria.
Arva ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarvis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul voli valida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel avad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära vaeva mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Vasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja valju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohvriks viin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül vaikne on Ukraine öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Kuu kiired valgut kaldavad
Masépa suurte aedadesse,
Mis vaikuses kõik viibivad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taeva poole üles
Veel vaatab Kotschubei: ta vang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurvast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub varju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis vajuda nii võimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda vaenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende vannet vastu võtta;
kuis vihamehe vaate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust võiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises veel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus vaja,
Mis ise kõrva heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi võtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On varsi vaigistaja vaga.
Jah, vangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End valmistan, et vastu võtta
Veel Lunastaja ihu, verd —
Siis julgest surmale võin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Vang vaibund vaimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurval tunnil
Võiks vaiimu välja valada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine võeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurvalt kannataja:
“Sa oled siin, sa valju mees?
Miks veel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal vaja?”

Orlik.
Veel vastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma vastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
´Veel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks veel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu avaldusi
Ma ütlin valeks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis veel?

Orlik.
On teada antud,
Et väga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) vara varju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su varandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus varanduse varjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm vara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuv piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma valvsin teda kõigest väest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid viimse vara võimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Viin taeva trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Vasta veel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu vara minge vaatama
Ja verel võidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik häävitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile avaldada,
Teid vara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Või nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta varjul, avalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles vait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.

Poltava III

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

(Järg.)

Oh öö, nii kole!
Miks teda ennast siin ei ole,
Kas südant tal ju koormab süid?
Tuas vaikses, kus veel une õues
Maria puhkab, rahu põues,
Seal istub neiu voodi ees
Nii suisa sumeduse sees
Masépa mõttes sügavaste.
Vaim heitlemas tal ägedaste,
Üks mõte teises mustem veel:
“Jah, Kotschubei käib surma teel!
Ei teda peasta või, ei taha.
Sest mida selgem otsus ees,
Ka seda kindlam olgu mees
Ja seda muljuvamalt maha
Ka vaenlus vajugu – ei saa –
Ta surgu ühes Iskraga!
Kuid vaates voodi peale väha
Masépa mõtleb: “Kole näha!
Mis temast saab, kui kuuleb ta,
Kui kuuleb kurva jutu kaha?
Veel magab ta, ei aima paha,
Kuid asja kauem varjata
Ei saa, sest surma kirve peale
Ukraina vaatab hoolsaste.
Maria kuuleb ilma heale,
Ta kuuleb, kuuleb tõeste.
Ma näen nüid: kes elu voodes
Piab laenetustes liikuma,
See seisku üksi tormi hoodes
Ja olgu ilma naiseta!
Ei hirv või ühes hobusega
Siin käia ühe koorma ees.
Ma eksisin mu himudega –
Nüid kahtlen karistuse sees…
Kõik seda, mis on nõnda hinnas,
Kõik, kõik, mis rõõmustuseks rinnas,
Kõik tõi siin ohvriks mulle ta,
Tõi mulle vanale, kes ootis,
Mill viisil armu maksan ma!”
Masépa vaatab: vaikselt voodis
Kuis hingab ta nii õnne all!
Kuis suigutavalt une süle
Veel alles heljub tema üle,
Veel hing ei häda aima tal;
Kuid homme, homme… värinaga
Ta pöörab vaate voodi pealt,
Ja tõuseb istmelt õhinaga,
Ning sammub kiirul aeda sealt.

Küll vaikne on Ukraina öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Masépa vaimu vaevavad
Seal mustad mõtted. Tähte ilmad,
Just nagu tõsiduse silmad,
Kõik tema peale vaatavad.
Ja papli puud, kui tasujad,
Nii salalikult sahistavad.
Ja latvu kergelt liigutavad;
Ning vaikne, uinuv suve öö
On valvav tal, kui vangi vöö.

Kuid järsku… häda hüidi… healt
Ta nagu lossist kuuleb sealt.
See võis ehk kuskilt kõrvu heita
Vast mõne metsa looma hüid,
Või ägas piina ohver nüid –
Kes teab – kuid oma südant peita
Ei võinud enam vanake;
Ja hädaliku hüidele
Ta vastas hoopis teisel hüidel:
Ta huikas, nagu vere püidel
Vast huikas vainu välja peal,
Kui ühes vahva Hamaleiga
Ja veel, – ja selle Kotshubeiga
Nii raskelt vaenlastt raijus seal.

Kuld leegil kerkib koidu kiir,
Lööb punetama taeva piir.
Rõõm helgib üle niidu raja
Ja aasad õrna hiilge all;
Ja kaikvel hommikune kaja
Ja inime ka üleval.

Maria unes magusaste,
Veel viibib nõnda magusaste,
Ja kuuleb, kuuleb voodi peal,
Et keegi tema tuppa tõttis,
Tal jalga puudutas. Ja seal
Ta ärkab, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi?
Ta kohkub, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi…
Ta kohkub, vaatab… Mis ta nägi?
Seal seisab ema…

Ema.
Tasa jäe!
Meid ära hukka! Eks sa näe:
Ööl sala siia tulin mina;
Üht ainsat palvet kannab keel:
Ju täna nuhtlus… Üksi veel
Võid valjust vähendada sina.
Oh peasta isa!

Tütar (hirmuga).
Kudas? Kes?
Mis isa, nuhtlus?

Ema.
                                                 Vaikuses
Kõik teadmata sul, nagu näha!
Ei see või olla! Arva väha:
Sa elad lossis, tead ka,
Kuis hetman võimul võitmata,
Kuis oma vaenlasi ta rusub,
Kuis tsaar nii kindlalt teda usub…
Ma näen: isa, ema siin
Masépa eest sa kõrva heidad;
Sa magad nüid, kui isal piin;
Sa peagi patjadesse peidad,
Kui kohus otsust kuulutab,
Kui isa kirves ähvardab!
Ma näen: tutvuski su süles
On suikund… Ärka, tütar, üles
Ja tõtta, palu armu talt,
Oh peasta isa piina alt!
Su vaade köidab surma käed,
Sa kirve kõrva käända võib.
Oh rutta, hetman lubab, näeb:
Kõik temale ju ohvriks tõid,
Tõid ohvriks kõik! …

Tütar.
Mis kuulen isa…
Masépa… nuhtlus… häda kisa…
Kas ema siin, siin lossis veel –
Kas on mul segi läinud veel,
Või näen und…

Ema.
Oh Jumal! … Visa…
Ei tütar, und ei näe sa!
Kas sulle siis veel teadmata,
Et isa oma tütre häbi
Ei jõudnud hoida hinge sees
Ja et ta kaebas kirja läbi
Masépa peale tsaari ees:
Et pidi suisa piina sunnil
Ta tunnistama valu tunnil,
Kuis kurjalt valet kaebanud,
Ja et ta nüid on saadetud
Masépa kätte karistada,
Et kui vast Issand halastada
Ei taha – sõjaväe ees
Ta piab täna nuhtlust kandma
Ja häbitumalt elu andma,
Ja et ta praegu torni sees
Siin vangis istub…

Tütar.
Jumal! paha!
Veel täna… Vaene isa sa!
Ja neiu langeb, langeb maha
Seal voodi peale võimuta…
Pead kübaratel kirendavad
Ja odad hiilgel helgivad.
Polk polgu kõrval kasakad
Nii kiirul kokku kihutavad.
Teel kihab rahvas kisa al
Ja tõttab kokku tuhinaga.
Seal põrand põllul siledal…
Ja selle peal nii rõõmsalt aga
On ohvri ootel timukas.
Ta kärsituses käredas
Kül kirvest vaatab vilistades,
Kül rahvast nookab naljatades.
Kõik keerleb ühes käras koos
Nii hõiske heal, kui riiu ragin.
Kuid häkki hüiti. Rahva voos
Kõik vaiknes… Üksi kabja plagin
Veel kostis suures vaikuses.
Ja hetman kiirel kihutusel
Seal ülemate saadetusel
Kui lendes ratsul ligines.
Ja seal, seal veel üks vanker sõidab;
Ta vaate oma poole võidab:
Kõik ootvad teda hirmu all…
Seal vankris vaeval vintsutatud,
Kuid kindlal usul kinnitatud,
On Kotschubei; ja kõrval tal
Ka Iskra, kes nii vaikne, vaga,
Kui talleke… Seal vanker aga
Jäeb seisma… Hakkab laulu koor
Nüid laulma, preester suitsetama,
Ja rahvas, olgu vana, noor,
Kes platsil, vaikselt palvetama.
Ka õnnetumad paluvad
Veel vaenlaste eest… Astuvad
Siis patu juurde põrandale
Pea Kotschubeil ju paku peal.
Kõik rahva hulk on kohkund seal.
Näe, kirves kerkib kiirgavalle –
Pea langeb maha murule.
Kõik rahvas ohkab. Platsil aga
Ka Iskra pea ju paku taga…
Pikk rohi verest punane…
Ja kurja rõõmu kihutusel
Päid timukas veel teutusel
Seal karvu pidi keerutas
Ja rahva kohal raputas.

Nii lõppes nuhtlus. Rahvas aga
Koost lahkub ju ja koju läeb;
Ja tähtis asi selja taga;
Põld pikkamisi paljaks jäeb.
Teel ajab rahvas töödest juttu…
Seal üle tee nii ruttu, ruttu
Kaks naisterahvast jooksivad.
Kül väsinud nad olivad,
Kuid siiski surma paika sinna
Täis hirmu ihkasivad minna.
“Ju hilja!” üks neil ütles seal.
Ja vaata: surma paiga peal
Töömehed laudu koost ju kandvad,
Veel preester näikse paluvat,
Ja kahevahel kasakad
Puusärki vankri peale pandvad.

Nii üksi ratsa-hulga ees
Seal hetman oli sõitnud ära.
Tal koormav näitas rahva kära,
Ta tundis tühjust hinge sees.
Ei keegi tema juurde tõtnud,
Ei tema asjast osa võtnud, –
Tal endal ka ei liikund keel.
Ja koju jõudes kiiru teel
Ta nõuab, nõuab tuhinaga:
“Mis teeb Maria?” Otsust aga
Ei ükski teadnud anda tal.
Ja sala hirmul ärkaval
Ta vaikselt ukse lahti võtab –
Kuid tühi tuba tema ees;
Ta hirmu sunnil aeda tõttab:
Kõik suigul põesastiku sees
Ja tiigi ümber. Kül ta püiab
Ka otsida veel puude alt –
Kuid asjata! – Ta teendrid hüiab
Ja annab käsku ägedalt.
Ja teendrid hobused seal võtvad
Ning tuhatnelja teele tõtvad;
Ja kõige nelja kaare pool
Ju otsib neiu nende hool.

Tund peidab järjest tundi pikka –
Masépa ootab, ootab ikka,
Ei ükski tea üelda tal
Kuis peasis neiu põgenema.
Masépa vihal vältival
Kõik sunnib suisa värisema.
Leek põues, kortsud kulmu peal
Ta tõttab jälle tuppa seal.
Öö otsa voodi kõrval aga
Ta istub ülevel, ei maga:
Rind rõhkel piina raskuses.
Päev jõuab uus. Ja teendrid tõtvad
Teelt koju jälle kiiruses.
Veel vaevalt jalga alla võtvad
Neil sõidu loomad. Nõrkuses
Nad vaaruvad, nad vahul kaetud,
Nad armetumalt ära aetud.

Kuid nõdra neiu üle seal
Ei annud otsust ükski heal.
Ta kadus, nagu kerge kaja,
Kui pilv, mis mööda puhutud;
Ja ema üksi üle raja
Sai Siberisse saadetud.

(Teise luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 30. september 1886, lk 178-181.

Poltava IV

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Küll vaimu haavad valusad:
Nad raskelt rinda rõhuvad –
Masépa neist ei hooli aga.
Veel südimalt, kui enne seal,
Ta tõttab mässu teede peal,
Teeb kaupa Rootsi kuningaga.
Kuid kõigis Peetri kahtlusest
Ta hoiab kõrva osavaste:
On ümber piirdud arstidest
Ja haige, hoigab ägedaste,
Ning palub abi haledaste.
Kui oleks vaevad elu teel
Nii voodisse ta vautanud,
Talt kõbususe kautanud,
Ja tunnistuseks tahab veel,
Et varsi haua hõlma tõtta,
Ta õlivõidmist vastu võtta.
Ta käseb preestri kutsuda
Seal voodi ette viibimata:
Ning püha õli hoolimata
Ka laseb pähä kallata.

Aeg lendas. Moskva muidu ootis
Ja vaenlast vastu võtta lootis,
Ning võeruspidu valmistas
Tal vana sõjahaud’e viirul. 
Seal Kaarel kõrva keerutas,
Ukraine poole tõttas kiirul.

Päev tuli nüid. Ja vahval jõuul
Masépa astub voodist üles.
See elav surnu, sala nõuul
Kes eile soigus surma süles,
Seab ennast Peetri vastu jõuul.
Nüid juhib ta ju sõjaväge,
Nüid on ta arendama äge,
Nüid wehib mõeka vahval käel
Ja sõidab Djesna*) voole väel.
Nii vanast’ surma vastu tõttes,
Kord tuttav Rooma kardinal,
Ka paavsti krooni pähä võttes**),
Sai terveks, nooreks tuhinal.

*) Djesna = üks Dnjepri jõe aru.
**) Tähendus paavsti Sikstus V. peale.

Heal lendas illma helisedes,
Ukraine kerkis kohisedes.
“Masépa seisab Kaarli pool!”
Nii hüiab rõhkel rahva vool.
Leek tõuseb üles laenetades,
On rahva sõda oodata.

Kes tsaari viha kirjeldades
Nüid oskab üles näidata*)?
Seal kõlab vanne vägevuses,
Masépa kuju timuk poob:
Heal kasakate koguduses
Teist hetmani ju ette toob.
Ja Kotschubei ja Iskra sugu
Saab kohe (lennul muutub lugu)
Saab kohe välja Siberist,
Tsaar neile auu ja rikkust annab,
Hoolt nende eest, kui isa kannab,
Neil avab südant armulist.

*) Mõjuvad abinõuud, mis Peeter oma loomulise kiiruse ja südidusega käsile võttis, sundisivad Ukraina sõnakuulmisele. “1708. a. Novembri kuu 7 p. valisivad kasakad, kuningliku käsu järele oma hetmaniks vabal healel, nagu viisiks oli, Starodubi linna polkovniku Iv. Skoropadski.  – 8. k. p. sõitsivad Kiievi, Tschernigovi ja Perejaslavi ülemad piiskopid Sluhovisse kokku.  – 9. k. p. panivad need piiskopid Masépa koguduse ees kiriku vande alla; sell samal päeval toodi ka äraandja Masépa kuju välja, võeti tema pealt kõik aumärgid ära ja visati tema timuka kätte. Timuk vedas teda uulitsat mööda kunni võllani ja poos sinna üles.  – 10. k. p. karistati Sluhovis Tschetschelit ja teisi äraandjaid surmaga…” (Peetri I. päeva raamat).

Masépa ohvril, vangi pandud
Paleil on jälle priius antud:
Ta sõidab tsaari ette seal.
Ju otsas, otsas mässu üdi:
Seal saivad surma Tschetschel*) südi
Ja Hordejenko paku peal.
Ka sina, kes käid aina võidul,
Kes ikka mõeka murdma säed**),  
Päev ligi sul; sa sõja sõidul
Poltava valli ees ju näed.
Ja tsaar ka väel sinna tõttis,
Kui tuulispask nii tuhinal 
Leer leeri ligi laagri võttis,
Leer uuris leeri hoole all.
Nii vägimees, kes  valu kannud,
Kel vastane ju hoopa annud,
Seab valvsalt ennast valmis teel,
Kui tõttab vaenu vastu veel.
Ja Kaarel vaatab Vene väge:
Ei leia tema vaade äge
Seal enam Narva jooksikuid, 
Vaid rügementa rahulikka,
Nii sirgeid, sõnakuulelikka,
Ja sõja tööle terituid.

*) Tschetschel (Чечель) kaitses meeleheitlikult Baturini kindlust vürst Menschikovi sõjaväe wastu. A. P.
**) Kaarel XII.

Nõuu kindel oli siiski tal:
Saab homme lahing. Rootsi väge
Ju surub suik. Kuid sahinal
Jutt ühes telgis jookseb äge.

“Mu Orlik, ei, nüid näen ma,
Me’ tikkumine oli tühi:
Kõik tegu lõpeb tuluta, 
Mis muud, kui peu puhtaks pühi!
Mu kaunis eesmärk kadunud.
Mis teha! hoobi kõrva andsin:
Ma olen raskelt eksinud,
Et Kaarli peale lootust pandsin.
Võib osavaste ära võita;
Võib pommi naerda pilkavalt*),
Ja vaenlasele võersiks sõita **);
Võib ööl, kui Vene soldat ka
Ta teise laagri ligi tõtta,
Võib maha lasta kasaka
Ja haava haava vastu võtta ***):
Kuid Vene vägimehega
Tal kangus võidelda ei kanna.
Kui polku, nõnda saatust ka
Ta tahab trummil käima panna.
Kuis kärsitu, kuis kerge ta,
Kuis astel ette vaatmata 
Kes teab, mis õnne taga ajab;
Ta võera võimust, väge veel
Vast endse rammu järgi rajab 
Tõest, sarved saab ta murdma teel
Sain sõjaliku hulgussega
Veel vanas ias äritud,
Ja vaaruvate võitudega,
Kui kartlik piiga pimestud,
Just häbi otse.”

*) Ah, Kuninglik Kõrgus! pomm!… – “Mis ühisus on pommil kirjaga, mida sulle ette ütlen? kirjuta!” See juhtus kaua peale selle. A. P.
**) Dresdenisse, kuninga Augusti juure. Voltaire Hist. de Charles XII. A. P.
***) Öösel sõitis Kaarel, meie laagrit ülevaadates kasakate ligidalle, kes tule ümber istusivad. Tema ratsutas otse nende juure ja laskis ühe nende hulgast oma käega maha. Kasakad saatsivad talle kolm pauku vastu ja haavasivad teda raskeste jalast. A. P.

Orlik.
Kannatame.
Las tuleb lahing. Võime ka,
Kui Peetriga end ühendame,
Veel pahast lahti peaseda.
Kui lööme Peetri põgenema 
Ei leppimist siis lükka tema.

Masépa.
Kõik hilja. Miski minuga
Ei tsaari lepitada suuda,
Ei minu saatust ümber muuda:
Vaim ammu vaevleb vihaga.
Tead. Aasovi *) all tsaari juures
Kord öösel sisu-telgis suures
Ma pidulaual istusin:
Ees kannud viinal kihasivad,
Ka meie jutud mühasivad.
Ma südi sõna sähvasin,
Kõik võerad lõivad värisema;
Tsaar käest kannu kautas,
Ja halli habet pidi tema
Mind ähvardades raputas.
Seal südames ma vihal vand’sin
Kõik valjust kätte maksa väes.
Ma vannet nõnda varjul kandsin,
Kui ema kannab last. Aeg käes.
Nii minu tegu mäletama
Saab ikka ta, ei unusta.
Mind pantud Peetrit pahandama:
Ta kroonis uhak olen ma.
Ta kingiks kohte kodu rajal
Ja päewi elu-pikkusest,
Et jälle võiks, kui endsel ajal
Masépat hoida habemest.
Kuid veel meid lootus hüiab üles…
Kes närtsib: homme näeme.”

*) Aasov – linn Aasovi mere ligi, Doni jõe ääres.

Jäeb vait ja uinub une süles
Seal Vene tsaari vaenlane.

Koit ida taevast kullal ehib.
Poltava künkail, kahel pool
Suurtükid pauk’vad. Vaenlus vehib.
Suits veerleb, nagu sini-vool
Ja ujub lendval tuule hool.
Mäe salgad endid kokku sulg’vad.
On siht’jad peidul põesastes.
Ju pommid lend’vad, kuulid hulg’vad;
Ja oda otsad ootuses.
Ja Rootsi mehed rammu süles
Seal tõt’vad tule ette üles;
Ees ratsamägi heitleb, keeb;
Tal jalavägi tormab taga,
Ja kärmel, hoolsal käigil aga
Kõik tungimised kindlaks teeb…
Kül mereahne välja viirtel
On mürin, kärin siin ja seal;
Kuid ilmsi võimas võidu kiirtel
Ju paistab meie poole peal.
Pomm murrab pealetung’jad maha
Ja südid võitjad segi a’ab.
Läeb Rosen kitsastiku taha
Ja Schlipenbach meilt löödud saab*).
Me raugestame Rootsi rammu,
Ju nende kuulsus kahvatab,
Ja sõja jumal meie sammu
Siin igal astel õnnistab.

*) Rootsi kindralid.

Siis järsku võimsal vaimustusel,
Täis julgust heljus Peetri hüid:
“Meid aitku Jumal!” Telgist nüid
Ta ülemate saadetusel
Seal tuleb välja. Silmad tal
On laulja hiilgel. Nägu läigil.
Ta – hirmutav, ta – ilus käigil.
Ta on, kui pikne taeva all.
Seal hobuse nad toovad talle,
See seatud valmis sõidule.
Tuld aimates truu hobune
Veel vaatab viltu lagedalle
Ja rutul ratsaniku all
Siis sõidab teele tuhinal.

Kesk päev on käes. Ja palavuses
Vaen jäänud soiku väsimuses.
Siin, seal on salgas kasakad.
End polgud kokku koguvad.
Vait sõja muusik, mängu kaja,
Suurtükidgi on küngastel
Ka vahe tunnil vaikusel
Ja seal, ja seal siis üle raja
“Hurraa!” kõik hõiskel hüiavad,
Sest polgud Peetrit nägivad.

Ja vaenu väljal vahvusega
Ta sõidab sõjaväe ees.
Ta piirab põldu pilkudega
Ja vaatab ümber võimu sees.
Ja nagu lennul tema taga
Kõik abimehed õhinaga –
Need ammetnikud agarad –
Ka ratsutades ruttavad:
Seal Scheremetjev sõidu-käigil
Rjepnin ja Brjus ja Baur ka,
Ja õnne sülelaps*), kes läigil
Poolkuningliku paistega.

*) Vürst Menschikov.

Ka Kaarel ilmus kahvatanud
Siis oma väge saatma seal;
Haav oli teda uimastanud:
Ta istus kanderaami peal
Ja teenrid tõivad teda tõttes
Truu ülemate hulga ees.
Ta viibis vagusaste mõttes
Ja mõetis vastast mure sees.
Näis, nagu astuks vastu ööle,
Näis, kui ei kipuks vägimees
Siin enam soovitava tööle.
Käe näitel kähku väe siis
Ta Venelaste peale viis.

Ja Vene vägi vaenu ihal
Läks vastasega kokku vihal 
Poltava lahing sündis seal!
Kesk suitsu, tuld – kus tina sadu
Lööb mehi maha, kannab kadu –
Nood ikka langend roodu peal
Seab ennast ette. Ratsavägi
Kui lendav pilv, kui liikuv mägi
Teel hukkab, tallab, häävitab
Ja murdvaid mõõku mängitab.
Ning nõnda vabalt väge niites,
Üht ladet teise otsa liites,
Raud pommid, mööda sõja merd,
Maad lõhuvad ja löövad werd.
Mees meest seal murrab, raiub, rõhub
Ja tõrjub, torgib, lõikab, lõhub….
Seal särin, pragin, vere vool,
Seal surm ja põrgu igal pool.

(Lõpp tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 31. oktoober 1886, lk 210-213.

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Nüid leek’vas sõja laenettuses
Neid väe käike vaimustuses
Kõik vaprad väe ülemad
Täis ootust, lootust uurivad:
Nad iga torrmi tundvad ruttu
Ja a’avad isekeskis juttu.
Kuid Moskva tsaari ligidal –
Kes on see mees, kes vanaduses
Nii jäänud nõdraks jõuetuses,
Et kandeks kahel kasakal,
Kes aga siiski agaraste
Veel mõedab võitlust mõnusaste?
Paléi, Paléi – see on see mees!
Kuis vangis raugenud tal rammu!
Ei enam, nagu enne ammu,
Ta sõida kasakate ees!
Kuid miks tal silmis lehvis läige?
Miks kohutava viha käige
Tal paistis järsku palge peal?
Mis teda segada võis seal?
Või nägi läbi sõja laeene
Masepat, oma vaenlast, ta
Ja sellel pilgul põlgas, vaene,
Nii vanadust, kui nõdrust ka!

Masepa mõttes sügavaste
Seal vaatas võitlust vagusaste,
Ja tema meelsed mässajad.
Käis järsku pauk. Masepa vaatis:
Püss Voinarovski *) kätel seal
Veel suitsu lagedalle saatis:
Kuid mõni samm sealt platsi peal
Noor kasak, nõdralt veres veerles;
Ja hobune tal ajades,
Et tolmu sammas taga keerles,
Ju kadus ära kauguses.
See kasak tuhinaga tahtis,
Mõek kindlalt keerutamas käes,
Masepa juurde murda väes.
Masepa sõitis ligi, vahtis
Ja ihkas otsust, aga mees
Ju heitles surmaga tall ees,
Kuid pilk veel vastast süia püidis
Ja viha välkus palge peal,
Ja seal, ja seal, nii õrnalt hüidis
Maria nime tema heal…
Kuid varsi, varsi võit on näha. –
Hurra! eks Roots ju vaarund wäha!
Oh rõõmu! õnn meil avaneb!
Veel hoop – ning Roots ju põgeneb!… **)
Ja ratsavägi valjusega
Seal tõttas vaenlast tabama,
Stepp külvatud sai kehadega,
Kui pihulaste parvega.

*) Voinarowski oli Masepa õe poeg.
**) Vürst Menschikovi osavate arenduste pärast oli pealahing juba ennemalt ära lõpetatud. Töö ei kestnud kahtegi tundi. A. P.

Tsaar Peeter piab võidu pidu
Tal silmad õnnel säramas.
Täis rammu kerkind rõõmu idu.
Kõik vägi ümber hõiskamas.
Tsaar võtab vastu tervitades
Kül oma vürsta, võeraid ka.
Ja Rootslastelle, rõõmustades,
Joob tervist tema tänuga:
Neid õpetajaiks nimetades.

Kuid, kus on ülem võeras veel?
Kus meie ülem õpetaja?
Kus see nüid, kelle kangust teel
On murdnud Moskva uuendaja?
Ja kus Masepa? mässaja?
Kus on ta peidul hirmu süles?…
Miks pole Kaarel pidul ka?
Miks petis pole poodud üles?

Näe, ratsal tühjal stepil nüid
Masepat Kaarlit kihutamas:
Nad põgenevat. Peaste püid
Neil põues. Oht, mis ähvardamas,
See kingib jõudu kuningal:
Haav ununenud ära tal.
Ta sõidab suure tuhinaga,
Sest Venelased kannul veel;
Ja tema teendrid vaevalt aga
Tal järel sõita sõudvad teel.

Ja põgenevat salka saates
Masepa sõidab kõrval tal;
Ta sõidab virgalt ette vaates…
Ees näikse maja… Hirmu all
Miks kohkus hetman kohmetades?
Miks majast mööda kihutades
Ta kaugelt ringi keerutas?
Mis teda teel nii takistas?
Või tuletas see maja talle
Vast miski meelde mulju all,
Ja hüidis asju ärkavalle,
Mis olivad ju uinuval?
Sa teiste õnne häävitaja!
Kas tundsid seda tühja maja,
Kus enne õnn kord heljus peal;
Kus tihti viina vaimustusel
Sa ise sõbra hoolitsusel
Vast heitsid nalja meeleheal?
Kas tundsid tuba puude taga,
Kus vaga ingel elas sees,
Kus öösel ise õhinaga
Sa viisid tema?… Tundsid mees!…

Öö heidab varju stepi üle.
All Dnjepri jõe ääres seal
Nii õrnalt heljub une süle
Ka Peetri vastaliste peal.
Seal magab Kaarel, maitseb rahu:
Poltava töö tal unustud.
Masepa uni muljutud:
Must vaim ei vaikusesse mahu…
Ja häkki kostab kõrva tal,
Et teda hüitakse… Ta ärkab
Ja vaatab… Enda ligidal
Seal kohe musta kogu märkab.
Ta kohkub nagu kirve all….
Seal seisab tortis juuksetega
Ja sisse vaund silmadega,
Nii katkend räbalate sees,
Kuu helendava hiilge ees…
“Või näen und?… Maria.. Sina?”

Maria.
Ah, tasa! Isa ema seal
Vast uinusivad… Kardan mina:
Neid äratab ehk meie heal.

Masepa.
Maria, vaeseke, oh ärka!…
Sa Jumal, mis on juhtunud!…

Maria.
Jah, kuule kavalust ja märka,
Mis tükk neil välja mõteldud!
Mul ütles hoiatades ema,
Et surnud on mu isake;
Seal juures sala näitas tema
Üht halli pead, – oh Loojake!
Kuis pahast jutust põgeneda!
Noh mõtle: nagu ma ei tea –
Ta näitas ju, ma nägin teda:
see oli päris härja pea!
Kuis tahtis tütart petta tema!
Kas pole häbi piinata?
Ja selle eest, et põgenema
Ma oleks peasend sinuga!
Kas võimalik!”
Kõik vagusaste
Masepa kuulas sumedaste
Kuid mõtte kiire mässu peal
“Ja siiski”, neiu sõnab seal:
“Mul meeles pidu lahedaste
Ja rahvas… surnu kehad siis…
Ja pidule mind ema viis…
Kus olid sina?… Sinust lahus
Miks süda öösel otsin sind?
Aeg koju minna… Käime rahus…
Ah, näen ma, mu pea, mu rind
On segased… Sind teiseks mina
Siin arvasin… See pole sina
Mu vanake… Oh jäta mind!…
Su vaade sunnib värisema.
Sa oled hirmus. Aga tema
On ilus: arm on silmis tal.
Tal jutud õrnad, õrn ta jumi
Tal habe valge nagu lumi –
Kuid sinu habe – vere all.”

Ja kohutava naeru kära
Maria tõstis tema ees
Ning hüppas üles, jooksis ära,
Jäi peitu pimeduse sees.

Läks mööda öö. Ju jumas koit
Maas lehvis keedu tule loit;
Hoolt toidu eest seal mehed kandsid
Ja teised Dnjepri kalda peal
Veel hobustelle juua andsid.
Seal Kaarel ärkas unest ka.
“Ohoo, Masepa, tõuse üles!”
See aga ammu uneta,
Ei tunne vaikust vaimu süles;
Rind õhkel, raske hingata.
Kõik seab ta valmis kibedaste
Ning teiste seltsis teele läeb,
Ja pilk tal kiirgab koledaste,
Kui tuttav piir ju taha jäeb.

Läks aastasada – ja mis sära
Neist võimsaist, uhkeist meestest veel
On alles jäänud aja teel?
Ju nende põlv on kadund ära
Ja nende vaenu veermed ka
On otsa saanud sellega,
Kuid Vene riigi väljadelle
Poltava vapper võidumees
Auusamba suure eneselle
On seadnud üles ilma ees.
Ja seal, kus vesked siivuulised
Benderi ümber piiravad,
Ja varemille vaatavad,
Kus vallid, enne vaenulised,
Nüid tõpra karju toidavad –
Seal maja müiri ees, mis maetud
Ja otsa saanud aja-teel,
Kolm trepi astet samblal kaetud
Vast Rootsi Kaarlist rääk’vad veel
Sest nende peal nii julge, äge,
Ta tõrjus kallalt Türgi väge,
Kes kippus tungil kaela tal’.
Kuid käija asjata seal aga
Masepa hauda otsiks taga;
See mees on ammu unustud;
Vast ükskord aastas vägevuses
Saab kiriklikus koguduses
Veel vandel teda vaevatud.

Kuid Kotschubeil ja Iskral, kahel
Neil haud on alles olemas:
Sest nende põrm on puhkamas
Seal õigelaste haude vahel.
Dikankas tammed kasvavad –
Mis sõbradest on istutatud;
Nad neist, kes süitult karistatud,
Veel praegu, praegu räägivad.
Kuid tuttav neiu – tunnistused
Ja tema saatus elu sees
On pilkne pimeduse taga
Ja peidu all. Veel arvast aga
Ukraina pime laulu mees,
Kui rahvale ta end’sest ajast
Masepa laule lõõritab,
Ka kurvast neiust kannatajast
Vast neidudele kuulutab.

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 8, 30. november 1886, lk 243-246.

Sõrmus

(Kol’tsovi järele.)

Minu sõrmus kuldane,
Armas paistad silmale,
Õrna neiu kingitus,
Armastuse kinnitus.

Kui tall elu tuska toob,
Ime võim sind tumeks loob,
Kui ta rõõmus, muudad sa
Heleks diamandiks ta.

Kui mind ära unustab,
Arrmu rinnus vajutab,
Siis mu sõrmus kuldane
Muudab mustaks vististe.

O. Mägi.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 31. oktoober 1886, lk 225.

Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees veel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Veel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Vaim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taeva kutse healt
Ent kõrv ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurval palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja valju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.

Prohvet

M. J. Lermontovi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igavene-Vaim
Mind prohvetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe valgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kivi hoopa vastu võtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igavese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatavat näitab.

Kui aga läbi linna veel
Mind väsind jalad käigil kandvad,
Siis vanemad, kes vaatvad teel,
Nii lastel naerdes teada andvad:

“Et vaatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et vaatke lapsed otsa tal:
Kuis kahvatand ta kõnnib väljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Prohvet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liivane:
Ma janus tahtsin tõeveele;
Üks ingel-kuue tiivane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salaväel:
Ja silmad läksivad mul lahti:
Ma võisin saatusesse vahti.
Siis minu kõrvu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldvaks taeva kohkumine
Ja inglite lend üleval,
Veeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele valeliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et võiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt välja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taevast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohvet, näe ja kuule
Käi ilmas, külva sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Ingel

M. J. Lermontovi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulavalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilved kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taevalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja vägeva Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülevelt siis
Ta elu ja murele viis.
Ja õrnalt ta helisev, taevalik heal
Jäi hingesse elavalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taevasel auul,
Võind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

Ingel (Ангель).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Seal sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taeva all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul vilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema vaene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini vesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palve (молитва).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurval korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalvet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taeva hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda viib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan veel….
Ja terveks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Siga tamme all

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni viimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuivab ära ju, kui juured välja kisud!”
— “Las’ kuivab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teevad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks võinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist rasva sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm vastas talle seal:
“Kui võiksid kärsa kergitada väha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kasvavad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle vaim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende vilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.