Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut weerdu.

Oh, ta weerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Walmiks waewa alla.

Elu pole wali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilwe mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrwal
Käib ka sinu kaasas.

Wiletsuste waewas
Walutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – wõttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Wallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Wiisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulewarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe waotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha weerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkew rõõmupõli,

Oledgi ehk waene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiawõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing wast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis wast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on walmis – wali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl wõtab;
Mis ei meeldi – waatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jookswad jutud,
Wastas pole waewa;
Laulud kõlisewad,
Läbi kõige päewa.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teawad;
Neid nad talwe öödel
Mõttes ette seawad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – waata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel waota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsowi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurwa lume-wälja üle
Kurba walgust külwates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, waga –
Pole tuld ei talu sääl…
Werstapostid üksi aga
Wälkumas on wälja pääl.

Igaw, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Warsti keskööd näitab ta;
Kesköö wõõrad wälja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-wari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Põlemata põõsas

Ma, patuori, hirmsas wihas
Egiptlasel lõin hinge seest,
Kuid nuhtlust kartes, nõrkus lihas,
Ei maksnud kätte wende eest.

Wõim puudus wõitlemise tarwis,
Ma põgenesin – hääd ei näind,
Nüüd olen Midiani kõrbes
Ju mitu aastat ümber käind

Kui kõrbe poeg, kel laiskus palgel,
Ma tühje tõid siin toimetand
Ja Midiani naese jalgel
Pääd hooletumalt painutand.

Weel harwa nagu läbi udu
Näen waimu ees siin wältimas
Ma pilta sääl, kus wõõrsil kodu,
Kus wennad higis orjamas.

Näen templi saali suurt ja uhket –
Sääl päikse papp mind õpetas;
Sääl nikerdused – arwul rohked –
Sääl Niilus mööda woolamas.

Weel kuulen wende hoige kisa
Sääl timukate naeru all,
Ja wande häält, mis kostma visa,
Ning laste nuttu lagedal.

Kuid eile – sääl ma kõrbes waeses
Sain uue jõuuga täidetud,
Kui põles kibuwitsa põõsas,
Ei aga ära põlenud.

„Kui kibuwits,“ hääl hüüdis: „jõle
Nii on mu rahwas teiste ees,
Kuid tema waim ei ära põle –
Ma olen wandund enda sees.

Kuis pilw läeb mööda küsimata,
Nii auu läeb teistel rahwastel,
Kuid nagu põõsas põlemata
Jääb ilma pääle Israel.“

W. Solowjewi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 2, 12. jaanuar 1896, lk 16 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad wiisid on Kuhlbars’isst wälja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Wagade warjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taewast säält,
Kuule me’ palwe häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja wagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil wanemadgi laulsid
Ühes meeles waljuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna weel kõik Wenemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka waljusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Udu-laew

Lermantowi tõlke järele.

Kui tõusnud ju taewasse tähed
Ja walgustud wahutaw pind,
Laew libedalt laenetes liigub
Ja purjedel lendab kui lind.

Ei kaldu ta kõrgemad mastid,
Ei lipudgi lehwine pääl
Kui koledalt aknadest wälja
Suurtüki suud waatawad sääl.

Ei ole ta kapteni kuulda,
Ei madrusid näha sääl saa,
Kui tormid ta tugewat keha
Küll kaljude otsa ei a’a.

Sääl kaugede merede turjal
Üks kaljusaar kerkineb wees;
See kaare pääl surnuhaud näha,
Kus keiser on puhkamas sees.

Ja waljude waenlaste läbi
Ta saarele sängitud sai,
Et enam säält wälja ei pääseks,
On kalmule pantud paas lai.

Kesköö a’al, kui aasta läind mööda,
Mil ingel ta hinge siit wiis,
Wees waiksesti kallaste poole
Üks udulaew ligineb siis.

Haud awaneb häkisti üles,
Sest keiser on ärganud nüüd;
Ta pääs on kolmnurkline kübar
Ja selgas hall lahingu-rüüd.

Käed wägewalt rinnale heites
Pääd waotab mõtete wool.
Ta läheb ja tüürile istub –
Laew purjedel lendab kui nool.

Ta lendab siit Prantsusmaa poole,
Kus maha jäi kuulsus ja kroon,
Kus maha jäi wahwam, truuim wägi
Ja poeg, kellel pärida kroon.

Ja kaugelt ju kodumaa kallast
Ta öösise udu sees näeb,
Rind jälle siis rahutult peksab
Ja silmis wälk wehkleda wäeb.

Ja kaldale kindlamal sammul
Ta kohe lääb kartmata siis,
Sääl wahwamaid wõitlejaid hüüab
Just nii, kui neid wõidule wiis.

Kuid ilmas on laial kõik wägi
Ja puhkamas igawest und;
Europas ja Afrikas paljuid
Wiis surmale wahwuse sund.

Ja kindralid kutset ei kuule –
Neist mõned on langenud sõjas,
Kuid mõned on andnud tad ära,
Nüüd siplevad ahmuse lõjas.

Jalg wastu maad pahaselt põrub,
Et nurja on läinud kõik püüd,
Ja waiksema kalda pääl jälle
On kuulda ju halelik hüüd.

Ta kutsub nüüd armsamat poega,
Kes üksi wõib aidata weel;
Pool ilmamaad osaks tall annaks
Kui ise käiks Prantslaste eel.

Kuid närtsis ta kuninglik wõsu
Täis lootust ja wõimu küll rind,
Ja keiser weel kaua sääl seilab –
Tal armas on Prantsusmaa pind.

Ta seilab ja raskesti ohkab
Kuni koitma lööb hommiku pool
Ja pisarad liiwasse jookswad
Tal silmist nii walusal hool.

Siis jälle lä’eb nõidlikku laewa,
Pääd waotab walude wool,
Ehk käsi küll käskiwalt wehkleb –
Laew tagasi lendab kui nool.

Wilh. Waher.
Eesti Postimehe Lisa nr. 39, 29. september 1895, lk 308 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Oh sa ööke…

Oh sa ööke
Öökene,
Oh sa ööke
Tormine!
Miks oh ööke
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Sa ei sära
Tähte’ga,
Sa ei helgi
Kuuk’sega
Ikka mustad
Pilwedest?
Kus ka sina
Öökene,
Nagu mina
Mehike
Kurbtusega
Tutwaks said?
Kui ta asub
Südame
Nukraks teeb mind
Korraga;
Ei siis tule
Meeldegi
Terwitada
Neidusi,
Unustan siis
Õhtulgi
Kuni süda
Ööseni
Rõõmsalt lauldes
Hulkuda,
Ringi mängis
Tantsida;
Waid ma nutan
Ärdaste
Kurwalt teistest
Lahkudes
Heidan kõwa
Woodisse
Nagu wilu
Hauasse.

Wenekeelest Baron A. A. Delwigi järele B. Weber.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 28. juuli 1895, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Luik, haug ja wähk

Kui selsil ühendust ei ole,
Ei mingit asja wälja tule,
Waid asjata siis nähtaks waewa;
Ka kahtlane – kas saadaks taewa….
Kord kui ja wähk ja wana haug
Üht koormat merel wiia wõtsid
Ning seega randa minna tõtsid.
Kas nahast wälja tiriwad,
Ei paigastgi tad tõmba nad!
Luik tahab koormat pilwel’ kanda;
Seks teised ei wõi järel anda
(Siin ühendus on üsna laug):
Wähk tagasi – las sõralt killud! –
Haug edasi – ei nalja olnud!…
Kes süidi neist – ei meie kohus,
Waid koorem juba mere rahus.

Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 29, 3. august 1891, lk 3

Kwartet

(nelja healega laul.)

Kord oli sõpru tükki neli,
Kes tahtsid laulda ime-heli,
Et laulu kunstis ’ilma wõita
Ja nõnda auuriiki sõita;
Need olid: naljahammas määrkass,
Kits, eesel, kõwerjalgne päts-paks.
Ei puudun’d kooril laulu noodid,
Ei – wiulid, ei takti koodid.
Koor istus pärnapuude warju.
Seal wõttis pärdik kohe karju:
„Hei, seiske paigal! õed, wennad!
Nii laul ei lähe, armsad, hellad?
Meil tarwis istu järjest ritta,
Sa, karu, al’ti wastu lippa;
Ma, priima, istun ligi teist healt:
Siis tullaks kuulma meida siit-sealt;
Ka tantsiwad siis metsad mäed
Ja kiidetaks me’ laulu wäed
Kõik lauljad ist’sid uude kohta;
No läksid jälle wiisist luhta.
„Ei nõnda lähe waprad mehed:
Teil wiltu ees on noodi lehed,“
Nii juhtis isand eesel teisa:
„Seepärast kwartet tõel – seisa.“
Nüid uuest tehti jälle proowi;
Oh lauljad! läksid hoopis kraawi..
Siin juhtus ööpik neile wõeraks.
Kõik lauljad tõstsid palwe heale,
Et ööpik nende laulu pööraks
Nüid walest ära tõe peale.
„Ei enne maksa kaera kiita:
Kui oma käega wõidaks’ niita. –
„Nii kostis neile kawal lind,
Kus otsustud ol’ laulu hind.

Wabalt Krõilowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 22, 8. juuni 1891, lk 3

Lõwi ja hunt

Kord tegi lõwi suure palli,
Kus ainult naabreid wõeti salli;
Ei kutsik kartnud lõwi wiha:
Ta kääpas laualt tükki liha;
Tsaar wihastas see peale palju;
Ei siiski näitnud kutsul’ walju…
„Wõi nõnda pehme lõwi süda?!
Siis ’pole wähimatgi häda
Kui napsan lamba kähku
Ja tuhat-nelja panen plehku?“
Nii mõtles hunt, pea lamba waras,
Ta Tsaari laualt wõtta haaras –
Oh! saagi püik läks üsna rappa:
Hunt, mehike, sai lõwilt tappa.
„Tsaar kuule minu palwe heale!
Ja waata enne pitsu peale?“ …
„Ah sina, kawal pisuhänd,
Nii püiad wabandada end?
Tea! – kutsikal on rumal meel:
Tall’ andeks anda wõis küll meel;
Kuid sina, wana raswa’ rauk,
Lä’ed minu kõhtu nagu mauk!“
Weel korra tegi kriim-silm: näuks!
Ju lõwi kõhus – kawal kräuks.

Krõilowi järele A. O. Olea
Eesti Postimees nr. 21, 1. juuni 1891, lk 3

 

 

Kewade-hommik

Oi, kui ilus on kõik ümbrus!
Oi, kui rõõmus on kõik loodus!
Mitmet karwa lilli ehtes
Naeratawad meile luhad!
Nagu hõbe helme lehtes
Läig’wad lastest metsad, kohad;
Nagu siidi laente woodes
Nurmed liig’wad tuulte hoodes.

Kust see iludus kõik sünnib,
Et nii rõõmul’ ümbrust sunnib?
Millest laulab pillidena
Meile õhu-koorikene?
Mis seal õrna lilledega
Sõnab mahe tuulekene?
Mis seal tuulte hoode süles
Sõudwad jõel alla – üles?

Lapsed! hommik ilmus juba –
Pühitsust täis ’ilma tuba;
Öösest sündides, ta peab
Oma sündimise päewa.
Nagu peremees ta seab
Korrale kõik maa ja taewa,
Tõuseb üles taewa läiki,
Hüiab loodust pidu-käiki.

Kiitus’ga kõik tõst’wad lisa
Wastu oma päewa isa:
Tere! meie elu tooja,
Kes sa meile kingid rammu. –
Ärka üles! waata! – looja
Meile liginenud ammu;
Ööse wari katab teda
Jälle – üles! – kartke seda –

Jumal andis rõõmu peale
Meile päewa ja ka heale:
Laulge linnud! Laulge wennad!
Lahutage endid – lillid!
Rõõmus kihisege wäljad!
Kõlagu meil metsas pillid!
Rahwas, armastage wendi,
Sõpru, nagu – ise endi!“

Mersläkowi järele A. O. Olea.
Eesti Postimees nr. 19, 18. mai 1891, lk 3

Ema ja laps

Uinu, uinu lapsuke,
Uinu hellalt unesse!
Hoidjaks sulle wõtsin ma
Päikse, tuule, kotkaga.

Kotkas lendas kodusta,
Päike pilwe warjula;
Tuulelt kiige kolmeks ööks
Kiiguta sai minu tööks.

Tuuleke, kus käisid sa?
Wõitlesid wist tähtiga,
Jooksid läbi mere, maa,
Lusti lõid sa laentega?

Ei ma mängind laentega,
Tähti julgend puutuda;
Hoidsin üksi lapsukest,
Kiigutasin kiigekest.

A. Maikowi järele W…..
Eesti Postimees nr.11, 21. märts 1892, lk 4

Kaks pilwe

Wene lauliku N. Grekovi laul.

Kaks pilwe kord lendasid sinawal nõlwil,
Üks ajas teist tuliselt taga;
Üks oli neist heledat walgemat wärwi,
Ja teine – must piksewihm aga.

Ja wihaselt mustem käis walgema kannul,
Just nagu ta soowiks ehk saada
Nii walgeks kui teine, nii hiilgada kõrgel,
Seks soowis tal järele a’ada…

Kõik asjata. Walge pilw kõrgemal kerkis, –
Tal kiiremalt edenes sõue –
Kuid teine, see pimenes koledal kombel –
Ja korraga kõmistas kõue…

Wihm puistunes pisarail pimedast pilwest,
Kui tähendaks nukramat nuttu,
Et walge pilw, mida ta taga nii ajas,
Talt põgenes ära liig ruttu…

Eestistatnud W. Warju
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Jumal ei jäta waeseid lapsi aitamata

Wene keelest.

Õhtu tähed kiirgasiwad,
Waikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talwe käre külm.

Küla tuisan’d tänawates
Waarus waene lapsuke,
Wana hilbukeste kattel
Wärises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ waewaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taewa taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis waese nuttu teelt
Wõttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurwa meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja waibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka waeseid lapsi
Ikka hädast awitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3

Hunt ja kurg

Kord wana kriim-silm, lamba waras
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas wälja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d walus;
Tal tohter waewa palka palus.
„We-he! wõi see eest waewa palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Wõi tema seda weel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Hunt ja karjane

Hunt lauda ukse taga silmas,
Kuis karjus, Jukku, tappis lammast.
„Ei õigust ’pole siinses ilmas!“
Nii mõtles hunt ja ihkus hammast;
„Kui mina oleks teinud seda,
Mis praegu karjus wõtab teha,
Siis… tulge appi… Not’ge teda!…
Waat’, jälle siin – ta põrgu-keha!“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

Ahw ja peegel

Ahw silmas peeglist oma warju
Ja wõttis karut laita karju:
„O, waad’ke! küla Triinud, Liisud,
Tal kõrwad nagu wanad wiisud;
Kui hirmsad, korbalised põsed,
Just nagu wana kase kosed!
Eh, eh hee! lõhki naeraks mina:
Wa’ karul lossus, longus nina;
O, minu armsad suguwennad
Waat’, käpad nagu pudru männad!…
Kui mina karu sugust oleks,
Ei ma siis metsast wälja tuleks:
Kõik rahwas naeraks minu wälja,
Kui mõnda ilma komet-nalja!“
Wa’ karu seisis peegli taga;
Kõik kuulas pealt ja oli waga.
Kui ahw ol’ lõpetanud laimu,
Siis karu maanitses wa’ kaimu:
„Nii palju ära laima, wend:
Sa naersid wälja ise end’!…“

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3

 

Lõwi saagi pea

Kord neli sõpra ühte lõiwad,
Mis peale klaasid kokku jõiwad.
Et metsast loomi kokku a’ada
Ja ühe wõrra ära ja’ada;
Need olid: lõwi, reinuwader,
Koer ja ka hunt, kes jooksma – ager.
Rein-wader sokku kinni püidis
Ja oma sõpru ja’ama hüidis:
„Hei, naabrid, sõbrad, tulge kokku,
Ma püidsin ühe raswa’ sokku!“
Kõik naabrid, sõbrad, jooksid sinna,
Kus ohwri lõhn neil puutus ninna.
„Waat’, reinuwader, kulla weli,
Meid sinuga on kokku neli;
Eks ole õige: raswa sokku
Me’ ja’ame täiest’ nelja jakku!“
Nii kawal lõwi juttu algas
Ja ühist sõprust maha salgas:
„Siit otse ajan läbi wagu,
Sest muidugi see – minu jagu;
Waat’, see on mu, e lõwi mina – –
Te’ tohi sinna pista nina;
Ka kolmas jagu – täitsa minu,
Seepärast, et kõwen olen; –
Kes neljat jagu püiab kääpa,
See enam oma jalal – lääpa. –

Wabalt Krõlowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 13, 5. aprill 1891, lk 3

Hiir ja rott

Hiir: Kuule wana roti pappa,
Kass on saanud mehist tappa!
Nagu külas kuulda kära:
Müinud Lõwil naha ära!
Mis nüid wiga lusti lüia,
Sahvris potist maiust süia!

Rott: Seda ära usu sugu
Wana sõber, nii pol’ lugu,
Kui ta kassi küisi sattus:
See tal silmad kriimuks katkus.
Kas sa seda weel ei teagi, –
Kassist kõwem pole keagi?

Wabalt Krõilowi järele O. Neufeldt
Eesti Postimees nr. 7, 20. veebruar 1891, lk 3

Tuwikene

Tuwikene, waga lindu
Kurdab öösel päewa aal,
Walu kipub tema rindu:
Kallis wiibib kaugel maal.

Ei tal enam söök ei maitse,
Ega laulu laula ta:
Leina pisaraid ei kaitse,
Laseb wabalt woolata.

„Tule, tule, tule ruttu!
Igatsus ju waewab mind;
Waigista mu leina nuttu!“
Lausus tuwi, lein’ja lind.

Ootab, ootab… aga seda
Pole näha kuskilt weel;
Ikka ootab kodu teda, –
Aga weelgi wiibib teel!

Mure tuwi rindu asub,
Kurwemaks läeb oot’ja meel;
Lein’ja südand lõhkma kasub, –
Ikka kallis wiibib teel!

– – – – – – – –

Korraga, tuianna rändas
Tagasi, sealt kaugelt teelt.
Oma kalli haual’ lendas,
Kus ta ära heitis meelt..

Wabalt Wenekeele järele. O. Neufeldt.
Eesti Postimees nr.4, 30. jaanuar 1891, lk 3

1 2 3