Rubriigiarhiiv: Ivan Nikitin

Sauna rahvas

Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.

Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.

Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.

Nikitini järele O. Hinzenberg.

Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügawa haua siin kaewas.
Elu, mu elu, küll walu sind waewas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes waewa siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Waata, mis sinises taewases meres
Heljub üks lõuke pilwede peres.
Waiki, mu elu ja ahastaw piin,
Kurblikud laulud, kõik waiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)