Rubriigiarhiiv: Aleksander Scheller

Minu sugu

(Vabalt Schelleri järele.)

Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.

Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.

Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.

Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt,
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.

Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.

H. Käger.

Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.

A. Schelleri (Michailowi) laul: “Minu sugu”

Tõlkinud M. Kampmann.

Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.

Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.

Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.

Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.

Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.