Rubriigiarhiiv: Postimees

Kõrgele on tõusnud laened

Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!

Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.

Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!

Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Kaks tonti

Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.

Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.

Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.

Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.

Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;

Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:

“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!

Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”

Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”

Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –

Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?

Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.

Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.

Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.

Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…

Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.

Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.

Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.

Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…

“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –

Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!

Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.

Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!

Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.

Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”

Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!

Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”

“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.

Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,

Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.

Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.

Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.

Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;

Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”

Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,

Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,

Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules

Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.

Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”

***

Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.

See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.

Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.

Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.

Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.

Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;

Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”

Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.

Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.

Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.

Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.

Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.

Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.

Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?

Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,

Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”

*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.

A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.

Mis aitab…

Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.

Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.

Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Minu armukene

Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.

Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.

On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?

Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.

Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Täht hiilgab

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Täht hiilgab hele paistega
Mull kõrgelt ülevest
Nii heledast, nii hiilgavalt
Kui keegi tähtedest.

Ja hääl mull ütleb rinna sees
See on su armuke –
Maapäälist elu jäta nüüd
Ja rutta ülesse!

Kül tahaks tõtta, lennata,
Kuid asjata kõik püüd.
Sest redel, mind üles viiks,
On usk, mis katki nüüd…

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Pimedas metsas

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Mets kaetud pimedusega
Tee risti põiki veab…
Ma hulgun eksi sammudel –
Kes õiget teed siin teab?

Ma taeva telgil ülevel,
Kül tähti hiilg’mas näen.
Kes juhivad nad õigesti,
Kui nende järel läen?

Veel selgemalt kui tähti läik
Mull säras neiu silm:
Ma nende hiilgust usuksin
Neis – kustus õnne ilm. –

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Sääl ripub nüüd mu kannel

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata,
Kus pääl ma laulsin oma valudest,
Kui ekusaatus, ella armukene,
Sind risus minult ära igavest.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata
Ja rippuma ta igavesti jääb.
Kui aga valuhäält ta kuulda annab,
Siis tuleb keelest see, mis – katki lääb.

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Hääd tervist

R. Raimari järele.

Hääd tervist Sulle, kallim! –
Mis lubasid, ei seda täitma saa;
Su uhke vaim ja meel on takistuseks ees.
Pea kustub viimne leek Su rinnassa,
Ja siisgi, kui mu süda lõhkeb, palun silmavees:
Oh pea mind meeles veel!

Oh pea mind meeles veel!
Need hääled, mis kord südant paelustan’d
Mu laulus olgu kuulda järgesti.
Ja kui mind valud küllalt kaelustan’d,
Siis surun mõtteid selle viimse sõnasse;
Sind taeva väed kaitsegu.

– a. –dt.

Postimees nr 9, 22. jaanuar 1891, lk 2.

Sa olid mulle…

Sa olid mulle ainus lille –
Sa närtsisid – ilm iluta.
Sa olid mulle hiilgav päike –
Sa kustusid – nüüd pimes ma.

Mu luulele sa olid tiivaks
Sa langesid – laul leinab sind!
Mu õitele sa olid soojus,
Sa kadusid – külm surmab mind.

Su haual seisin ristislätel
Mull hinges haavad valusad.
Nii vaiksesti, nii liikumata
Ja silmis valu pisarad.

Nii seisab laevnik mere rannal
Ja vaatab valus merele.
Kes otse kerjajaks ta teinud
Kõik vara toonud laentesse…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Kodumaale

Mu kodumaa, mu püha kallis muld,
Su õues hiilgab kaunis koidu kuld.
Su hõlmas eha ehib ennast ilusast:
Kas tunned mind? – Oh, tunne oma last!

Kül kaua sest, kui viimselt rändajal,
Sa vilu andsid püha pärna all!
Mil kured kurvalt sügisesel a’al
Säält mööda lendasivad lõunamaal’.

Kül kaua sest, kui isa õues ma,
Sust lahkusin, mu kodu, valuga.
Neid sõnu, mis mull ütles emake,
On tuuled ammu kannud kaugele!

Kül võõras ilm on vali elukool,
Sääl aitab üksi ainult oma hool.
Sääl libedad ja järsud kaljuteed,
Ja kuristikud, vahutavad veed.

Kui vähe teisi, olen joonud vast
Ma elu kibeduse-karikast!
Sest saatus pakkus mulle karmilt kätt
Ja nõudis ohvriks minu silmavett!

Nüüd kadunud on kurbdus südamest,
Hing vaba hädast, vaba valudest.
Sest valu mälestused, mõrudad,
Nüüd pühivad mu rõõmupisarad.

Sääl, kus mind ema väeti lapsena,
Nii õrnast toitis rinnapiimaga:
Sääl soojendab nüüd sinu päiksekuld
St last, oh püha, kallis kodumuld!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 18. jaanuar 1888, lk 2.

Ööl

Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.

Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?

Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?

Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Oh kumav lill, kes käskis sind

(Julius Wolffi järele.)

Oh kumav lill, kes käskis sind
Nii õitseda?
Kül valust väsind oled rind –
Veel rahuta? –
Õrn lill, torm tõuseb – armuta
Sind murrab ta. –
Arm kaevab haua sügava, –
Siis vaikid sa. –
“Sa kurb? – oh hiilga kaunim silm!
Arm hoiab sind. –
Mu rinnal’ tule, minu ilm,
Mu laanelind!
Küll tean, et mind armastad
Sa lõpmata.
Oh õnne, taeva helinat,
Kui ütled: “”Ja!””

Anna Haavakivi.

Postimees nr 6, 14. jaanuar 1888, lk 2.

Metsas

Kui rohelise võlvi all
Ma kõnnin metsa sees,
Kus uhkeis lehtis tamme all
On lilled õitsmas ees.

Ja puude lehtis ladvadel
On laulmas linnu-koor.
Ja mesilasi õiedes
All varjab lilleloor.

Ei liigu lillel leheke,
Ei oksad pärna puul.
Vaid näha, nagu uinuksid
Nad, õrnad, õiekuul.

Või magavad nad tõesti
Nüüd talve unes veel?…
Ka ise uinun mõttisse
Ja ärdaks läheb meel.

Nii mõttis oja vaatan ma
Kuis kohab kiirusel.
Kuis hõbe laened veerevad,
Ta kitsail kallastel.

Kui tõttaks pilve varjudel
Nad suisa järele.
Mis taeva telgil ujuvad
Nii kiirest üle vee…

Nii tõtsin noorus soovidel
Ka järgi kõigest väest.
Nad nagu lendvad varjudgi
Mul kadusivad käest…

Kuid mälestused, vaiki nüüd,
Mull läinud meelest see;
Et ainult unustama kõik
Ma tulin metsasse…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 5, 11. jaanuar 1888, lk 2.

Sándor Petőfi (1823 –1849)

Oh oleks minu laulud

Oh oleks minu laulud
Kui lilled lehkavad,
Siis oma kallimale
Ma saadaks anniks nad.

Oh oleks minu laulud
Kui musud magusad,
Siis tema palgedele
Ma vajutaksin nad.

Oh oleks minu laulud
Kui erned toidukad:
Ma keedaks ernesuppi –
Siis hästi maitseks nad…

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Postimees nr 4, 9. jaanuar 1888, lk 2.

Punane roos

Ma pöörsin akna poole palge
Nõel torkas sõrme veriseks
Ja roos, mis tikkimisel valge
Sai seega veripunaseks.

Sääl tuli meelde peiukene,
Kes võitleb sõjas kaugel maal,
Ta verd ehk valab mässuline
Üks pisar paisus nähtaval’.

Ja selles mõttes kuulsin nutul
Kui hobu kabja-astumist,
Ma tõtt’sin akna ette rutul;
Ju tuleb armukene vist!

Kuid sügav vaikus oli õues,
Ma petsin ennast asjata;
Sest valjust’ süda tuksus põues,
Kui astuks hobu rutuga.

Siis läksin jälle oma tööle.
Mu hinges kartus, armupiin
Ja pisaraid mu kalli vööle
Kui pärlid peale tikkisin.

Hiina lauliku Lithapie järele P. Jakobson.

Postimees, nr 2, 3. jaanuar 1892, lk 2.