Rubriigiarhiiv: Postimees

Valelik

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.

Talvine tee

A. S. Puschkini järele.

Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.

Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.

Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…

Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.

Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.

Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.

Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.

F. Freimann.

Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.

Kevade troost

Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.

Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.

Uhlandi järele P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895.

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Luigelaul

Geibeli järele.

Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –

Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.

Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.

Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …

Linnuke.

Postimees nr 133, 19. juuni 1892.

Sõnumitooja

H. Heine järele.

Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.

Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?

Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.

Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.

M. N.

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Sääl oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees.

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad,
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su kuju kullana.

Ja suudlen jõelainet,
Mis lehvib nagu juuks.
Siis pean lainet helmeks
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

P. Gr.

Postimees nr 129, 15. juuni 1893, lk 2.

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

25 häält

“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.

Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.

“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.

Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”

Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”

Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.

M. Neumann.

Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.

Mis on arm?

Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!

W. Hellwigi järel – mpm. –

Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.

Ära usalda

M. Lermontovi järele.

Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!

Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!

Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!

Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!

Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.

V. Grünstamm.

Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.

Rändaja St. Justi klostris

Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;

Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!

Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!

Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.

Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.

Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..

Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!

A. v. Plateni järele G. Öis.

Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.

Veel ükskord tahaks öelda sulle

Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.

Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.

Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.

Sturmi j. Jaan Parv.

Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.