Rubriigiarhiiv: väljaanne

Hobuvaras

Petöfi laul. Joh. Liivi tõlge.

Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.

“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;

Suur hobukari
Sõi vainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.

Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”

“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!

See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin veel!”

Ei varas vasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.

Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:

“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Veel üle jäi.

Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult varastas.”

Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201.

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal võita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall vastas Tsaar:
“Armas sõber, maade vihkaja,
Ei maad ma taha, vett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181.

Ära eksinud

Max Kalbecki järele B. Weber.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,

Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.

Unenägu

Hermine v. Hillerni järele J. Parv.

Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrval seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.

Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast valand ma.

Need pärlid on hiilgavad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …

Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160.

Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.

Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.

Talumehe mõte

A. V. Koltsovi järele B. Weber.

Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.

Pole vaesel mul
Naista noorukest.
Pole vaesel mul
Sõpra ustavat,

Puudub varandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …

Mulle isake
Jättis pärida
Pääle vaesuse
Rammu raudase.

Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Võõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.

Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.

Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147.

Puusepp

Taani luuletaja Claudius Rosenhoffi laul.

Tõlkinud A. M. Saar

Miks oled sa veel virgalt tööl
Nii hilja, vaiksel süda ööl?
Miks kahvatanud on su pale
Ja silmas pisar, meel nii hale?

“Päev liiga ruttu mööda läeb,
“Tööd mul veel palju teha jäeb,
“Seepärast ööd pean mõtma juure …
“Mu palet kahvatanud mure.

Oh sõber, õigust ütle mul:
Miks elu raskeks läinud sul?
Sa enne naerdes tegid tööd,
Nüüd aga nutad päevad, ööd.”

“Oh, nutuks põhjust küllalte:
“Mu mõrsja läinud teisele!
“Kuid armas ta ka Jumalale –
“Puusärki praegu teen ma talle!”

Olevik nr. 6, 10. veebruar 1892, lk 134.

Kah isa sõnad

Dr. Veske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahvas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kasvis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Vaimuöö me vara alus,
Poeg, ta väga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus vaob!

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes võib taivest jagu saada
Muu kui päike ülevest?

Kes võib veervel’ päeval’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll võivad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saavad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutavad –
On ju otse nahased!

Kes võib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki välja anna:
Astku alla vanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Vaimuöö, see võtku võimu
Üle terve ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111.

Sõbranõu

India laul.

L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.

Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.

Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest võidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.

Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:

Ära räägi, inimene,
Ole vaiki hauana!
Südames mul armukene ­–
Iga sõna kuuleb ta!

Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.

Venedigu paadilaul

K. Woermanni järele* M. Lipp

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.

Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.

Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!

Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.

Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!

* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.

Tähe vastus

Rootsi rahvalaul.

E. Kizberg

Küsis neiu: Sära tähte taeva telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päeva looja
Metsa serval särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostvat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päeva looja kullakene
Aknal seisad, vaatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taevas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88.

Akosa-puu

India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein

Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?

Raputavad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.

Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!

Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära ­­–
Kuhu läks mu armuke?

Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.

Neiu laul

India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.

Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.

Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!

Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.

Uue aasta soov

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.

Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.

Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.

Armuvalu

H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.

Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!

Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!

Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!

Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.

Lehekene

Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud ­–
Kust sa tuled, vennakene?

Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.

Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.

Armulaul

Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.