Rubriigiarhiiv: Peeter Grünfeldt

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

Liig hilja!

Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see  –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!

Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!

Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d  –
Nüüd hilja, hilja see!

Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse  –
Roos juba närtsin’d vaiksesti  –
Liig hilja, hilja see!

Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata  – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest  – ah!  – liig hilja see!

Leopold Feisti järele Linnuke.

Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

Keeld

Ooperist “Rinaldo.”

Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Et rinnas, ma palun,
Võiks kanda neid laev!

Ärge keelge mind nutmast,
Muidu lõhki lääb rind,
Kui väsin ma hüüdmast
Ja ihkamast Sind!

Ärge rääkige õnnest, –
Olen maitsenud ka,
Kuid kiirest’ ta kadus,
Nüüd õnnetu ma.

Mulle jätke mu valu,
Mulle jätke mu vaev,
Neid surmani kanda
Siin tahab mu laev!

P. Grünfeldt

Postimees nr 163, 1. november 1891, lk 2.

Luigelaul

Geibeli järele.

Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –

Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.

Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.

Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …

Linnuke.

Postimees nr 133, 19. juuni 1892.

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Sääl oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees.

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad,
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su kuju kullana.

Ja suudlen jõelainet,
Mis lehvib nagu juuks.
Siis pean lainet helmeks
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

P. Gr.

Postimees nr 129, 15. juuni 1893, lk 2.

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

Metsa kohisemine

Hermann Kletke järele.

Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Linnuke.

Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.

Mälestus

Franz Grillparzeri järele.

Eks ma pidan’d vabastama
Südant nendest sidemest,
Kui ta jalge alla tallas
Minu armu auusalist?

Miks siis veel nii kuldses kujus
Seisab ta mu silma ees?
Miks siis veel nii ihaldades
Tuksub süda rinna sees?

Oh! Küll tuhat armast tundi
Mõlguvad mu vaimu ees:
Nool see küll on välja kistud,
Haav on alles südames…

Linnuke.

Postimees nr 112, 31. august 1891, lk 2.

Koidutäht

Hoffmann v. Fallerslebeni järele P. Grünfeldt.

Oh kullane koit
Ja ehane loit,
Sa ammu mu südames ihade toit.

Kuis armastan sind,
Oh ihade hind!
Su silmake särades ikka näeb mind.

Nii vaatan su pääl
Ma alati tääl.
Su sõbralik silmake vaatab ka sääl.

Mull naeratad sa
Nii rahulla ka:
Oh oleks ka mina nii vaga kui sa!

Oleviku Lisaleht nr 14, 29. juuni 1886, lk 215

Kilvani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe kalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilvani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taeva raal.
Kilvani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha võis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkvad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilvani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatumas valus
Kilvani last peab hõlmas veel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks veel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palve,
Ei keegi võida surmasalve.
Tal viimaks tuleb mõte meele,
Ta võtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlvili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuvalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma varrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi veel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilvani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh vägev Vaim!” ta hüüab valuga,
“Miks naljatad, kui ema süda valus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuvalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen vastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi või sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilvani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886.

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Veeüssast ülesse!
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.

Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigekem
Ja laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.

Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii valge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402.

Hilja

Nad hauda on võtnud sind kanda,
Ei teada nüüd enam või anda
Ma sulle, kuis päevad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin viga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma viivitasin ja ootsin
Ja paremaid päevi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei vähene merevoog.

Et peab tõusma ja vajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Seal oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees,

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su tuju kullana.

Ja suudlen mere lainet,
Mis lehvib nagu juuks,
Siis pean lainet helmeks,
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 15, 18. aprill 1892, lk 2