Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

Kaste-tilk

(O. v. Redwitzi järele.)

Sa kaste-tilk, kui vaatlen sind,
Mul pisar ilmub pilgussa
Kuis armastad sa lillekest,
Nii tahan üks kord armasta.

Küll lahutab sind päeva a’al
Su armsast päik’se palavus.
Kuid õhtul jälle ilmud sa.
See on tõest’ truuim armastus.

Kui sureb kallim päik’se käes,
Sa sured ta’ga rõõmsaste!
Ma vaatlen sind ja mõtlen siis,
Kui õnnis surm võib olla see!

Postimees nr 193, 3. september 1894, lk 2.

Oskar von Redwitz (1823–1891)

Heinamaal

A. Maikovi järele.

Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.

Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.

Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.

Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.

Elly Veltmann.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

Kündja ja lill

Miks juhtusin ma õnnetumal tunnil
Lill, kokku Sinuga?!
Mu ader läks. Sa pidid valjul sunnil
Nii hirmsalt surema!

Sa tõstsid õitsval, nooruslikul ilul
Veel alles mullast pääd…
Sääl tuli surm, ja külmal vilul
Ta riisus Sind, nii hääd!

Oh anna andeks, kuldne aasaehe.
– Ei saanud päästa Sind!…
Kuid mälestuseks Sinult närtsind lehe
Nüüd kandku minu rind…..

Bõrns’i mõttel J. Vau

Postimees nr 88, 23. aprill 1893, lk 2.

Ööl

Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.

Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?

Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?

Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Taewas ja maa

Wenekeelest A. Grenzstein

Kui ilus on taewas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadwad:
Nad heljuwad pilwede piirede sees
Ja lendawad koitude wiirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadwad!

Kui awar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadwad.
Küll leiawad küla ehk metsa ka –
Weepeeglis neid näitawad iluga:
Neid taewale ette nad seadwad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta waatas maailma ja taewasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olewik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Jahilaul

v. Eichendorff’i järele ­– rgn.

Ju päikene ilus
Lööb hiilgama sääl
Ja uduwöö wilus
On orgude pääl.

Eks laanedes kaja
Ju sarwe hääl
Ja küsisalk aja
Ju jahile sääl.

Ikka kaugemal’ kajab
Ja heljub hääl weel,
Et laan üsna lajab
Küll otsatul teel.

Kui magus on tundmus,
Et tuksumas rind,
Mu südames sundmus,
Ma lendaks kui lind.

Kord metsad ja mäed
On wilkuwalt ees,
Kord taewast sa näed
Kui kaunimas kees,

Kord pimedus piirab
Küll hobu ja meest …
Jah arm, ta nii wiirab
Ja põgeneb eest.

Olevik nr. 32, 8. august 1895, lk 759