Rubriigiarhiiv: J. Jänes

Kaukasia Vang. (Järg).

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh venelane, üksi sulle
End ohvrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igavest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, vang, küll petta võinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust vaevalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta vaikis. Ohked, pisarad
Vaest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need värisesid tundmuseta,
Veel vaevalt hingas, langes ta,

Vang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus valu valmistand’,
Veel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – vastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsev taht, mis elita.
Siin võeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui väljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju vahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö varrju virvendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeeva alt
Mäe latvu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusivad.
……………………………………
Kurb vang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeeva kaares, palavas,
Üht päeeva saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Vang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirv siit läbi võsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on vaga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jooksvad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitvad päikse vallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormavad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladvult rutavad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on vaikne; päike kadund.
Öö vahid noored, vallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajaviiteks mõista muud!
End vanad isad rinngi säevad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End vanadgi kui noored näevad.

Tserkesside laul.

“Jõe vette vaub tume vall,
Öö vaikus ujub mäe rajal;
Kasak ju väsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal võrrku joonde seades;
Kasak, sa viimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal varrjus vahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud veel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju vene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus vees Tschetschen ei varitse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und võidus venelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügav jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu vallge urtsikute üle
Veel valendad auuli sees.
Ju hirved suikvad vete kõrval
Ja kotka kisa vaikimas,
Mäel tambib tumedamal serval
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi vast kuulda olli …
Öö varrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahvatanud, tulli
Neid vangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, vajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Vaus rinna ette, selja taha.
Viil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ väes
Neid vallmis olli sõja käikis.

Ja vangi peale vaadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei varitse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin võta oda – jällgi sull
Ei või nüid ükski tunistada!

Ja hoidis väriseva käeega
Ta viili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes varsi, jõuutsa väega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa vaba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; venelane aga
Ta peale vaatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi venelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, venelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled vaba, leida ka
Võid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma veel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soovitus!
Mull andeks anna, vaeeva, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Veel viimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Vang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma väed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginevad vaikseste –
Ju venelane laente vahus
Vett lõhub võimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe vesi … astub kalldale,
Siit vaatab tagasi, vaht uhas –
Veel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtaval
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Veel hulub kerge tuule ving.
Kuu vallgusel, jõe voode paisul
Ka kaub keerlev vahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andval pilgul
Ta vaatab kohhta viimselt veel:
Auul seal on: kuu kahvata’nd vilgul
Veel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päeval niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii vabalt, võitmata.
Koit võttis pimeduse üle,
Päev valgustas ju oru süle.
Vang vabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju venelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsivad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahvas, kasakate verivaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319

Kaukasia Vang (Järg.)

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta vastasele tormab sellga
Ja võidab süita kasaka.
Virk hobu on ta vara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu vähenda.
Ja kaval ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Võit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes veel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta veab.
Ta virrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik võidab nagu ime vägi.
Ta võiitu näitab näitab vere rada,
Mis steppi võtab punastada.
Ees jookseb jõgi vahutes;
Ta tormab sisse! Vangil mõttes:
Und viimast otsi voode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugev loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub vees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi võib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End voode hooleks; kiiusel
Voog vahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Vee rüppe maha
Nad vaatvad; vahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista võttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, vaenlast vastu võttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta vaba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, vaga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta vibult vuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, verist ohvrit vaikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus vaenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö varrju otsib väsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega vastu võttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis vaiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Vahvus, võidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin vibu nool jo vuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirve kari,
Mis keegi ei või taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu vari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igav sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei võitnud arva toorel astel
Siin valjus õrna tundmuse.
Ja meeletumas vallatuses
Siin tollmu veersid orrhe pead,
mis noored võitjad uhkustades
Veel rõõmu kisal kiidavad.
Kõik seda mitmet karrva mängi
Siit venelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekvalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees veel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid varjud ainult pimedast
Tal virvendavad pettes sillma.
Nii tähelpannes vaatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted vaikses südames
Ta peitis, uhkelt vankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid vaatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu veel,
Kui orrje tappes aeega viitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoovas arm ja süita tegu,
Kui põlvitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palavalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Vang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Veel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Veel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda varju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, vennad tahavad
Auulis, võeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müivad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei vennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu võtma
Ma kihvti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, võeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Vang vaatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendval käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu valu vastamata.
Ta viimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust võita,
Ma arrmu vastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taevaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohvrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osavõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna vaatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Vaim, lootust kantes, värises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal veel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust veel
Ja joovastavaid vaimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõivad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igavas:
Külm, kivistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Veel elav musu vastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab valu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Veel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei ava iial elavust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrvalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igavest;
Tend hüian, siiski kurvaks jäen,
Ma vaikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla võtan suruda,
Tal pisaraid siin valan ma.
Ma üksi, siis mu kõrval ta,
Mind igal pool ta vari saadab,
Mu vaeese hinge vaeva vaadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ valu aimdus puutumata
Veel ennast tröösti silmavees.
Mu valu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt veel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igavust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult avades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis vangi peale noomides.
Kui vari kahvand, vangi kätel
Külm käsi seisis, viimaks ta
Sai vahet tunndeil haledatel
Ja alga kurva kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277

Kaukasia vang

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrvu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt võeralt maast.
Ja Vene võimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuv tema viisi kajalt
Mind avateles ägevalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie veike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes vägivaltselt tööd,
On Vene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hüidvad meil “tere!”

Ei või me’ olevikkus ka
See kurva juhhtust unusta,
Et vale tuul veel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne varajalt
Ta vilu kalmu varrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Võib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse lävel,
Tserkessid pidulikult itk’vad.
Kaukaasi pojad juttu vestvad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitvad, karme ratsu turjal;
Nad mäletavad end’sest ajast,
Kus võit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kavalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka hävitus,
Ja sõstra silmilised vangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahvand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort vanngi kiirest siia viab:
“Vot venelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Vang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et vihas suud
Tall ähvardusi piiramata
Siin vihas ette karjuvad.
Kui kivistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund viimse loots’ eha.

Noor vang siin kurja jalga ees
Veel lameb kaua rakstel tunnil.
Päev kõrvetavalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuivand huulte peal
Saab kuuldavaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladvad,
Siin ümberkautsust onnid katvad,
Kus röövli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor vang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelvad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelvad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, vahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik vaga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistvad silma ees.
Seal mäe külled kivilised,
Neil ladvad lumes valendes,
Sealt vahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall võtab vangistada.
Rind elavamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõuseval …

See kauge tee viib Venemaale:
Seal koht, kus leek’vas nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilv ta õnne taeva täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära viis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda varrjas siis.

Ta proovis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid vainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igavuse ahelates
Ei jõuudnud vaenlust, valeteelt
Ta kauem kanda; ettevõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, vabadus! See olli veel
Ta ainus soov siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igavatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallvega
Priiuse hiiel ohverda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka viimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kivi naale
Ta kummardab ja ootab veel,
Mil vaub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul vilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu vaikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Väe prisked lapsed uinuvad.
Kõik on nii vaikne, mäe jalal
Veel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandvad õlal
Öö varrju, pilve vaiba sees.
Kuid, kes kuu kahva’nd paistusel
öö vaikuses siin üksi uidab
Käib isi vaikselt varvastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, vaates.
Vang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: vale uni see,
Mis ilmub väsind tundele …
Kuu kiirtelt vaevalt valgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse vangi janus suud,
Ta kuivand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, vaevalt see,
Täis imestust ja õnne väega
Võib kuulda, kuida kõrvale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk võeras viis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrvades:
Veel ela! Vang ka uuest elab.
Kõik viimast jõuudu kokku võttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugevuse tundega.
Siis uuest, vaigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igavust talt peidab.
Veel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub vallvades,
Kaastundmist avaldab ta pale,
Vist vangi saatus on tal hale,
Ka huuled vahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päev kadus päeva ees kui vari,
Vang seisis veelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäeva leeki jahutas,
Tal niiskus külma koopa sees.
Kui lumes mäe ladva taga
Kuu paistis kahvand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, vaga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; väljast toitis
Kumõss ja karastaja viin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal võeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasivad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasivad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrvu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajaviitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm võimata sealt vällja kasus.
Noor vaenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu võind ta vastata,
Mis neid tall pakkus varrjamata –
Võib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm veel lükand ära sind;
Veel mõni kord meid ootab voorus,
Veel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustavad kujud,
Kes joovastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et vang lootuseta
Ja harjus kurva eluga.
Ta ilma valutundmuseta
Võis vabalt ümbervaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd võis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume vaibal valenedes,
Siin mitmet karrva värvi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladvad määratumad
End muutsid vaatja sillmadel,
Kõik värvirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisav pilve ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste vahel
Peat tõstab taeeva sina sees,
Kui algus aja vägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Vang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendav aur.
Siis aset otsma kalju varrju,
Ta nägi jooksvat hirve karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otsvas kodu kurkast.
Seal äkitselt vihm, rahe koos,
Pilv keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiva alla kolistes
Ja vihas vahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlev madu.
Ja üksi vang veel ootas aeega,
Siin vee ja rahe valljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik valljult keelab loomu väes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhva kombe võeras viis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil võitlus’ himmu soonte sees,
Prii veri kiirust, jõuudu annab;
Ja võera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt vabalt vaadates
Ta tähel panni, välist läiiki.
Tserkess siin kiire traavliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta voli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha röövli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani vibu, võidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda vaev neil harjund viis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka vangide püidmiseks.
*** Karastav jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211