Rubriigiarhiiv: sonett

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

Lauliku loos

Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.

Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —

Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.

Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.

Betty Paoli järele E. A.

Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.

Schilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa vabadus, kes murrab vangi raua,
Sa selle võitu vangid rõõmul näevad,
Neil sinu kiired südamesse jäevad,
Oh, vaim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidvad vangi haua,
Kui vande all nad ahelates käivad,
Neil toovad troosti tuleviku päevad,
Sest sidemes su vaim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal vangi põlve vaeva tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu vannud,
Veel praegu tõuseb taeva kaebdus valju.

1) Bonivard oli Helveetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helveetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse vangi panivad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegevusel tuimun’d rind —
Vaid vangipõlv on vaevand mind.
Sest niiskes keldris võlvitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius võeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis võim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa vaevas piin —
Ka tema oli vangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik vangi sai.

Meid oli seitse – üks teil ees,
Kuus oli noort – üks vanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäivad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahva ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres vaenlast naersivad;
Kolm jäeti vangi vaevlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast – Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule valgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt vilgub ta veel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! –
Veel verejäljed ihus mull…
Ei vangi valu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui avanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu viimne vend,
Seal suri, – ei ma tunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku – nagu viis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal vaadata…
Seal ahendava valge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime valu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me võisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päevil õnnella.
Võib olla, ehk ma olin hull –
Et oma heal nii võeras mull!

4.

Ma olin vanem vendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem vend, kuis vaevles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinavad,
Kuis valuga mind täitsivad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suve päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suvi kestab veel…
Kui suvelaps, kui ilus õis,
Kuis vangistust ta kanda võis…
Ta oleks olnud rõemus eel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal veer’sivad.
Küll oli vaev mull vaadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine vend — see oli mees,
Kes vapper võitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind vangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli vaik ta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda võiksin troostida.
Ehk muidu minu vapper vend,
Ehk oleks hukkan’d vihas end.
Sest vangitorn – tall põrgu haud,
Ja suurem piin – et jalgus raud…

6.

Schilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine vend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud vangi toitu mees,
Vaid tõukas ära viha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise valmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund vesi kruusi sees…
Me vangi leib, mis kuivanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu vend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks vaba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks vaikin veel – nälg suretas
Ta vangi keldris sügavas. –
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea vajus longu võimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis – talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaevetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et välja viidaks keldri seest,
Et vaba mulda maetaks ta,
Kuid palve oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et vangi mullas vaba lind
Ka surnultki ei rahu saa –
Oh oleks parem vaikind ma!
Nad kaev’sivad, mind naersivad,
Ja mulda venna matsivad, –
Ja hauale veel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem vend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema vaim,
Me suguvõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta valu vaevas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie valu vähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päev,
Õit närtsitama hakkas vaev
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkevat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma valus veel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palvetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast valu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma vahvust täis,
Sealt kadus ära valu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii vikerkaargi peitu jääb,
Kui vihmapilv tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis vangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi vara närtsima.
Ja viimaks rääkis tema veel,
Neist lootustest, mis oot’vad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta viimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta vaikis raske valu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… valul vaikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja vangi vannet sisse sõin!
See viimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe võtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll veel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! –
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust veel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei valgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kivi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume vöö,
Kas oli päev, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olevat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päivi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal vagusalt
Ja olind surnud elavalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt viimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis väljas lind.
Ta vaikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsivad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päeva eel.
Ka keldri müirid mustavad,
Mu silmu juba paistsivad
Ma nägin, päike valgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas veel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on välja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta võersil käin’d.
Tall puudus vistist sõber veel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk vast lendas lind,
Et trööstida võis vangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et võisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Või paesis vangist vaatma mind?
Ma tean, mis tunneb vangi rind, –
Ei kinni püida soovi sind!
Ehk tuli ingel taeva teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda võisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu vend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks vend mul võersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilvedest,
Kes tõttab taevast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka vahid saivad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjund olin valule.
Mult maha jäivad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata võisin ma
Mu vangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin väsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise viis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli vend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaev’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kivi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arvas meel:
See suurem vangi koda veel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. –
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust vaadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on veel väljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist viisi seisivad.
Pead olivad neil lume sees,
Järv kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järve sees.
Vist waevalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kasvamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkav lille säng.
Seal ujus kala järve vees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma vaat’sin teda vaikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad veel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügaval.
Kord sain ju välja vaadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei vaigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua vangis olin ma.
Ei vaat’nud iial valgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui viimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui vahid sinna tulivad,
Mind keldrist välja lasksivad.
Siis vaiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu viiksivad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus vaatsin ämblikute tööd,
Kes kudusivad võrgu vööd,
Kus hiired mulda kraap’sivad,
Ja mulle seltsiks olivad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arvasin.
Mu voli all nad olivad,
Kuid lahkust mult nad leidsivad,
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle waevles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27–32.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas vähe,
Kuid väljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja avaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks vaata siis!”
Ning unejumal kavalast mind viis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle vari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduvrakis, siidi vesti sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrval magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soovin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna vaevalt libisedes
Mu kuivand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii voolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päeval petate nii sagedaste
Ja uneski – ja siiski vangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Elust lahkumine

(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arwas surewat, on luuletanud.)

Jaan Parw.

Haaw walutab, ju sinised on huuled; –
Mu weri tardub, meeled segi läewad;
Siin lõpewad mu noored elupäewad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!

Mu lõbusamad lapsepõlwe luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jääwad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näewad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!

Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –

See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Sonett

Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.

Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.

Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.

Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.

Cervantes’e järele P. Jakobson.

Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.