Kepi kätte wõtan!

Kumab homme koidule,
Kepi kätte wõtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:

Mis mul waesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad walu sees,
Ei see rõõmul rända!

Kase all sääl risti eel
Waatan waikselt taewa,
Kuna terwe ilma teel
Keegi mind ei kaeba:

Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii waene olen ma,
Et mind jätsid maha!

Ja kui wiimse unele
Wiib mind elu rada,
Taewast tahan üksine
Sind weel õnnistada;

Minu pärast pisarad
Sulle wõõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!

O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Öö

Öö warjus, tuule tuhinas
Sääl sammub wäsind mees,
Ta palub palwes palawas
Sääl tihti silmawees:
„Rind raske mul, ja walust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii wäha,
Wäha, wäha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!

Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see walgendab,
Ta ärkab, hing tal wäriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe walgust alati
End lased juhtida.
Me waikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!

L. Tiecki j. M. Lillenupp.

Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Wiimse puhkamise?
Saab mind wõõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul wõõras käsi annab
Aset kõrbe liiwa sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taewas
Haua üle wõlwitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigiwad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu pisaratest…

Mu pisaratest saama
Peab lilleline loor,
Mu õhkamistest aga
Suur ööpikute koor.
Kui armastad mind, kingiks
Kõik õied omal’ saad,
Ja ööpikute laulud
Siis sulle kõlawad.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe Lisa nr. 10, 11. märts 1895 lk 76 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kas armastad?

Su nägu unes nägin ma
Nii õrn, nii helde lõpmata;
Ja ehk küll waikis Sinu huul,
Silm rääkis siisgi waatel truul:
Kas armastad, kas armastad?
Kas südamest mind armastad?
Öö pimeduses waikis ilm,
Ei paistnud kuu, ei tähe silm,
Kuid ikka Sinu magus hääl
Mult küsis nõiduslikul wäek:
Kas armastad, kas armastad?
Kas tõesti mind armastad?
Ja kui Su tukswa rinna naal
Ma wiib’sin tunnil kaunimal,
Siis tundsin õrnal armu hool,
Mis rinnas liikus õnne wool:
Sind armastan, Sind armastan!
Sind südamest ma armastan!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 7, 18. veebruar 1895, lk 56 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Sind kaitsku Jumal!

Miks roosiõilme juurde okas loodud,
Kas pole halbtuseks see eluteel?
Miks siis on lõpuks lahkumine toodud,
Kui rõõmu, lootust waesel südamel?
Su silmal armupaistest puudust polnud,
Kui armastust ma kord säält otsisin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Küll walu, kadedust ja piina leidsin,
Ma elumerel wäsin’d reisimees;
Ma õnne-iha waikselt rinnas peitsin, –
Sääl jõudsin sinu juurde rännates.
Su rinnal rahu mulle oleks tulnud,
Ma tänuks elu andnud oleksin:
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Waat, pilwed lendwad, marul püsi pole,
Wihm uhub kodurada laksudes;
Eks lahkumiseks ilm just sünnis ole?
Ka minu saatus seisab tormides…
Kuid toogu elu õnne, ehk mis kole,
Su pääle mõtlen ikka truuduses;
Sind kaitsku Jumal, kaunis oleks olnud,
Sind kaitsku ta, sest muutust aeg tõi siin!

Saksakeelest C. Brunberg.
Eesti Postimehe Lisa nr. 5, 4. veebruar 1895, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuusk

Kuus põhja kaljulla kõrgel
Näeb üksinda uinudes und;
Tuul liigutab jäetanud juuri,
Ja tekiks tal tuisanud lund.
Ja ilmub sääl kuusele unes
Waik palmipuu, leinajal’,
Kes üksinda kuumawal kaljul
Ja kurdab kaug’ Hommikumaal!

Heine järele T. A. J.

Eesti Postimees nr. 49, 5. detsember 1884, lk 3

Mis mind Sinu ligi tõmbas

Berni järele.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Polnud silmad särawad,
Polnud Sinu kuldsed juuksed,
Ega Sinu kaunis laad.

Mis mind Sinu ligi tõmbas,
Oli Sinu armas heal,
Mis kui ööpik mulle hüidis
Ilutsedes ilma peal.

Oli Sinu kahwa pale,
Sinu silmapisarad,
Mis mul öelsiwad, et hinges
Walujõed Sul woolawad.

Gr.
Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrwal
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänawal üks noormees mööda,
Waatab wargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema wastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Awab akna, sügawaste wälja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäewaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Wõiks weel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks wõeras teda
Tänawa pealt tänul üles wõtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja waigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida wastu tahtmist
Wallatumalt olled alla heitnud,
Terwitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul weel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi weel nutt sul waruks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid weel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei wõi aru saada,
Miks ta wallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja waikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Na nõudsin!

Ma nõudsin päikselt: Mis on armastus?
Ei kostnud ta, waid säras iluga.
Ma nõudsin lillelt: Mis on armastus?
Ta andis lõhna, kuid ei kostnud ta.

Ma nõudsin Loojalt: Mis on armastus?
Kas püha tõde, magus joowastus?
Mull’ Jumal andis truu ja armsa naise,
Ei enam nõua nüid, mis armastus…

Ritterhaus’i järele Gr.
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2

Waikne meri

Sügaw waikus walwab wees,
Liikumata laene, wood.
Rahulikult laewamees,
Waavatb tasast mere hood.

Tuult ei tule, ilma kaugel,
Surma waikus walitseb,
Laialisel mere laugel
Laene laenet talitseb.

Göthe järele J. Parw
Eesti Postimees nr. 40, 2. oktoober 1885, lk 3

Antke mul rahu!

Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!
Wäljas nii wilu,
Wäljas saab lund!

Öösesed warjud
Hulguwad sääl;
Kadund kõik armud
Elu raa pääl.

Kaugel kui wilguks
Ehade helk;
Unustamiseks
Unes su pelg!

Elu, kui wilu
On mul su sund!
Antke mull’ rahu,
Las’ ma näen und!

Saksakeelest F. K.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2

Kui teaks

Kui teaks need lehkawad lilled,
Kui haawatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutaw kõlaks neil keel.

Kui teaks minu walu
Kuld tähed taewa al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul waesel waewa al.

Ei wõi need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

Kuda saladused ilmsiks saawad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja waatsiwad wagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laewamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laewamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab wiisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2

Troost

Oh mu rind, miks sina kaebad –
Kas ehk elu raske sull?
Kuule: kõik mis tali riisus
Leiad kaunil kewadel…

Ehk mis sul on elust oota?
Ei sa ilma wõita wõi.
Armasta, mis hing sull ihkab:
Kõik siis kaub, mis walu tõi…

Heinrich Heine järele J. U.

Eesti Postimees nr. 12, 19. märts 1886, lk 3

Sa kena kalaneiu

Sa kena kalaneiu
Paat aja kaldale,
Et ma siis wõiksin anda
Suud sinu huultele.

Oh pane oma pea
Mu tukswa rinnale;
Sa oled ikka julge
Ju käima merele.

Mu süda on ka meri,
Kord tõuseb, waub ta
Ja mõni ilus perli
Ta põhjas hingab ka.

Saksa luuletaja Heine järele J. Pommer
Eesti Postimees nr.4, 28. jaanuar 1888, lk 3

Kull ja kured

Kaks kurge nägid selgeste
Et kulli küintes lõoke.
„Ah kadund kallis lõokene,
Kes armsal healel laulis enne!“
Nii õhkas kurg nüid sõbrale.
Kull aga kostis kurele:
„Oh ära waewa asjata
End nõnda õhkamisega
Kuis maitsis sulle konnake?“


Saksa luuletaja Gleim’i järele J. Pommer

Eesti Postimees nr. 2, 11. jaanuar 1889, lk 3

1 4 5 6