Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Wägew lauluwiis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahwas puhhkamas, kõik wäsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahwas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtwad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib wiina wõimul,
Tänawates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on waewas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas walussa.

“Kõik siin õnne päiwi ootwad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Wanad wanematki lootwad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiiwul ligineb.

Tuletonnti näen loitwat,
Ei See ole pulma läik,
Pillwedeni kuma koitwat,
Ei see ohhwri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt wõtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu wõtwad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha waim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh walisid sa mind?
Tulewiku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei wõi muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Häwitus piab sündima.

Loori tõsta sellge walu,
Kussa warjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja wiletsus.
Wõta ära kurblik teadus,
Silmist wari werine!
Igawene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulewat mull antsid tunda,
Olewikku wõtsid sa,
Wõtsid rõõmust õnne unda –
Wõta wale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma wõtsin jääda
Sinu kurwa altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete walu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrwas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kewadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joowastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeewa rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte walib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me wahel maad ei wõttaks
Wari must ja wihane.

Kõik need kujud mulle wasta
Alt maailmast tulewad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Waimud ette illmuwad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda säraw,
Rööwli silmad põlewad.
Igal pool mull kinni wäraw,
Kuhu waene pögened!
Ei ma pöördagi wõi waatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean wöersil langema.

Weel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilwed
Linna kohal ripuwad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude warjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulwad,
Seda ei wõi ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi wallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad wist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulwad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Wiimne soow

Üks kord weel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei wastust sinult saada taha.
Mu peale waata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda waikides.

Siis palwetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taewa wäed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päew läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulatawal suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt waatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini wäljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele wõtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terwe taewas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taewawõlwile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

Haawad

Mu noores rinnas nüid põlewad
Sult saadud sügawad haawad:
Kuid oota, küll kewadine õhk
Teeb, et nad kord terweks saawad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on waata,
Sealt oma walu ja kurwastust
Wõin talwega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kewade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis woolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendaw elu,
Mull waesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema walu. –

Pia kewade õrn elustaw õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja wiib
Sealt terwisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taewas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib wäga wähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui waatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnewõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93

Kalaneiule

Heine järele.

Sa ilus kalaneiu,
Paat tõuka kaldale.
Mu juurde tule, istu,
Kätt anna minule.

Mu südame pääl’ pane
Sa pääke kartmata:
Oh, igapäew ju merel
End julged usalda.

Su süda on ka meri.
Torm laeneid lõõtsub sääl.
Ja mõni ilus pärli
Siin puhkab põhja pääl.

Märt.

Linda nr. 5, 3. veebruar 1895, lk 79

Järwe kalldal

Waat waiksel järwe kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks weike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta woodi ääres pallwes
Wanemad wallwamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus walju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et wõiks waiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks waenu kisa,
Taewa Isa!

Minu karjus! –
Kuni päew on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su warjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta wäsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Weel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taewast meid terwitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehwiwad tuuled ja warigi käib
Ning ülewal ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehwiwad nad,
Sa taewasid aeedu nüid awatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Ohk ja nutt

Kui kord kauaks kaugel sõitwad
Wiimast korrda käsa andes, –
Nutwad kaua armukesed,
Kurwastawad leiina kandes.

Ei me’ ohkand, ei me’ nutnud,
Kui meil tulli lahhkumine;
Selle eest on pärast tõtnud
Meile nutt ja ohkamine!

Heine järele P. Laredei.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 57

Tallwe öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja waikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinawal
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb waiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladwa lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kewade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53

Naisterahhwa armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial waatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taewas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust waatan ma,
Alanduses waatan teda,
Õntsalt kurwa meelega.

Ära kuula waikest palwet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taewatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Wõib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soowi talle;
Tuhat korda soowida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk wast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igawest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda wist.

Oh wõiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid walada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata wäärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud waew!
Siis weel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päew.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Wastu wõin wõtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palwes siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et wõib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurwaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, waatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt weerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taewalik!
Wõiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrwa sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttaw ta,
Pian warsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis wõin nutta ma,
Piawad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma wõiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu woodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull waikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Wastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Weel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa waatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord walu teinud sa,
See aga sund.
Mees, walju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk waatab maha alla kurwalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle waikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinaw silm.

9.

Mõtted omast päiwest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Wäetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd wanaks,
Nagu minagi.

Ära aega waata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Waewa eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu walu
Siis sull kallis weel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei wõi tema wälja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Mu pärisosa

Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.

Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.

Miks ei wõi rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terwe taewas,
Kuus jalga mulda ka!

Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal walitseb waikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma wiibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal waewa,
Rõõm waritseb meid.
Seal waatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt walet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Suweõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes waatama tulnud sa mind!
Sa wõtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam waew;
Kuid waikselt mu mõte weel punub
Sell palwet, kes heldusekaew.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On wiha kõik unustand kaa
Ja õnnistes waenlast on rõõmsad,
Et rahus wõib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa wäsinnil puhtamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su wilu –
Sa tõest kui õnsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piirawad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taewas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taewas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ wäel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidawad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse särawam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

Külaskäik

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust
Istun kraawi kaldal kiwihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kiwid
Weer’wad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse wiib.
Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö
Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Wilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei wasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Walwab minu üle nagu surm…

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu terwest elust läbi käis,
Igawesti lõpetatud nüüd..

Ja ma wahin taewas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Wahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mis äratawad unest mind

Mis äratawad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh waata, ema, kes nüüd weel
Nii hilja laulawad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle waikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluwiis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdwad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

1 4 5 6 7 8