“Kus kasvab maailmas okkata roos?”
“”Mu laps, mina seda ei tea;
Kui okas ja õis pole kasvanud koos,
Siis roosiks ma seda ei pea.””
“Ma nopiksin roosisid siit ja säält,
Kuid okkad liig torkavad mind,
Seepärast jään kaugelta vaatama päält,
Ja igats’des lõhkeb mu rind.”
“”Oh rumal laps julgesti siruta sa
Kätt okaste keskele ju,
Las’ väikene valu jääb vaatamata,
Kuid siis roos, kuid siis roos tõest’ on su.””
Saksa keelest M. Kampmann.
Postimees nr 149, 29. detsember 1890, lk 2.
Vast oli musta mulla põue
Üks seemne tera kukkunud,
Sääl tõusis peatselt ilma õue
Noor taim sest välja vabastud.
Vast langesivad lehed puudelt,
Et muru muld neid kaisutaks,
Sääl puhk’vad noored pungad uuelt
End’ suureks, kevadiseks a’aks.
Ja kui ju tornist kella kõlin
Siit lahkujast toob sõnume,
Sääl ilmub varsti rõõmu helin,
Et laps ju sündind ilmale.
Nii kõigub muutvalt elu rada
Maailma turul kiireste:
Siis võime tast vast tulu saada
Kui enda südant tunneme.
J. Sturmi järele. Heinr. Lepp.
Postimees nr 146, 20. detsember 1888, lk 2.
L. Börne järele.
Ammu mõlkus minu mõttes
Mõndasugust sõnuda,
Kahklen praegu ettevõttes –
Kuis peaks korda minema:
Takistuseks tõusvad ette,
Luule sõnad, siledad.
Nendest üle! Jõuan vette,
Kus on lained viledad.
Laente taga paistab kallas
Kaljune ja kivine.
Ei! Ma jätan. – Vete vallas,
Kõik mu töö on tühine.
Lähen aga randa mööda
Auru rammul ecdasi.
Jõuan viimaks jälle sinna,
See on – anda tagasi. –
Ainsam asi, mis mul järel –
Mõtte-tera tõsine:
Ära sõua suurel merel,
Kui sul paber paadike. –
A. Krikmann.
Postimees nr 142, 2. juuli 1896, lk 2.
Ma leidsin taskuraamatust
Üht närtsind õiekest,
Ei seda tea ma enam just,
Kelt sain tad neidudest.
Kõik nõnda unustusse vaob,
Kui olen vanaks saand,
Mul seegi meelest ära kaob,
Kes on mind armastand.
Heine järele M. Kampmann.
Postimees nr 139, 3. detsember 1888.
Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.
Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.
Uhlandi järele P. Jakobson.
Postimees nr 135, 22. juuni 1895.
Geibeli järele.
Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –
Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.
Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.
Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …
Linnuke.
Postimees nr 133, 19. juuni 1892.
H. Heine järele.
Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.
Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?
Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.
Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.
M. N.
(Saksakeelest.)
Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.
Elise Aun.
Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.
Ü. p. G. Õis.
Kolmesugune on ajalend:
Tulevik meil tuleb vastu viivul,
Olevik lääb lendes tuuletiivul.
Minevik ei ial ava end!
(Fr. Schiller.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Hääd teha hõlbus nii,
Ka kerge kõhnale:
Kuid kurjast heida end
Ka vapral vaevane.
(F. Rückert.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Täis tõsi olgu, kõik mis teed,
Kas õpid, mõtled, kõneled;
Pool tegu täitsa tühine,
Ei kõlba ilmas kuhugi.
(Cl. Harms.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Kingitustest, elust antud,
Kuulsus kallim kõikidest.
Kui ka ihu hauda kantud,
Hiilgav nimi igavest’.
Fr. Schiller.
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;
Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!
Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!
Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.
Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.
Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..
Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!
A. v. Plateni järele G. Öis.
Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.
Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.
Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.
Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.
Sturmi j. Jaan Parv.
Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.
Kui kuulen ma seda laulu,
Mis laulis kord kallike,
Siis tahab lõpmata valu
Mul süüa südame.
Ja salajal sunnil siis lähen
Ma vagusa metsasse,
Sääl nutan ma pisarad kuivaks,
Saan rahu mu hingele.
Heine järele M. Pukits.
Postimees nr 118, 2. juuni 1893, lk 2.
(Saksa keelest.)
Ära nuta, rind
Vaigista ju end!
Oli palju ka sul vara,
Kõik pead unustama ära. –
Armastas küll sind
Palavalt üks rind,
Siisgi ometi ta pettis,
Valu sisse sind nii jättis –
Möödas, möödas kõik!
Kannike.
Postimees nr 116, 10. oktoober 1889, lk 2.
Hermann Kletke järele.
Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!
Linnuke.
Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.
E. Geibeli järele.
Oh las ma ilmast lahus
Veel viibin une rahus,
See ajab igavust!
Talv matab õite ilu,
Talv on ka kõik mu elu,
Mis ammu ihkab armastust.
Kord läbi surnud aia
Ja üle aasa laia,
Küll sammub kevade,
Nii ta ka mulle jõuab,
Mu südamesse sõuab,
Kõik äratades õitsele.
Kuid kui ka kevad’ võidab,
Mind siisgi karmilt köidab
Veel tali tuisune,
Sest las ma kõigist lahus
Veel seni uinun rahus
Kui äratab mind armuke.
V. Grünstamm.
Postimees nr 112, 27. mai 1896, lk 1.
Et ammu ju, armas, Sind ihkas mu meel,
Ei ütleda seda veel julgenud keel;
Ma ootasin paremat tundi
Mill’ avaldan südame sundi.
Ei parem tund tulnud, Üks julgem m’ust näis
Ta aegsasti armust Sull’ rääkimas käis
Sa ütlid: “Sind ootsingi, usu!”
Ja andsid seejuures tal musu.
Et hästi ja õrnalt ta armastab Sind,
Ka seda küll aimab ju minugi rind, –
Kuid truimalt mind küll tema
Ei saa ta sind armatsema.
Reinicki j. – berg.
Postimees nr 104, 21. august 1891, lk 2.
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
Vabalt Kirchneri järele.
Üks hing, kes mu’ga ühendub,
End juhiks kaitseks annab mull’,
Kes igavust mul lühendab,
“Seesama arm, seesama viha Sul!”
Kes rõõmsat mu’ga ühel näol
Et vale kaoks ja et keidis
Meid kinnitaks siin armu jõuul,
Et ühendud meid surm ja torm ka leidis
Ja teed oh Issand juhi Sa!
Jume.
Postimees nr 102, 9. mai 1892, lk 2.
Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!
Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.
Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?
Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!
Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?
Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.
Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.
Kellel palju on, see saab
Palju rohkem juurde saama,
Kellel aga vähe on,
Sellestgi saab ilma jääma,
Pole sull aga midagi,
Ah, siis las’ end matta maha,
Elu õigus, naru kael
On siin ainult sell, kell raha.
Heine järele G. E. Luiga.
Postimees nr 98, 30. august 1888, lk 3.
Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.
Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.
Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.
Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.
Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.
(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.
Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.
Kui sa tahad liigutada
Inimeste südameid,
Hüüa valu viisida,
Mitte lusti lugusid.
Ilmas leida küll ehk mõnda,
Kes ei ühtegi rõõmu näind:
Asja ta sa otsid venda;
Kell ei valu võõrsil käind.
Rükerti järele Miina.
Postimees nr 97, 26. august 1889, lk 3.
140853904