Uue aasta soow

Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armuwäes.
Ta omi lapsi wanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulewik on Tema käes.

Meil uueks aastaks wana Jumal
Weel jäägu saatjaks armu wäes.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ wett Jehoowa kaewudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul wälju laotab
Meil wilja, rohtu külluses.

Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll wett Jehoowa kaewudes!

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.
Weel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab wihm, pea weereb äike,
Weel on meil waja wõidelda.

Meil uueks aastaks wanad mured,
Ei weel meil hingamise maa.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Weel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid terwitama rõõmuga.

Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu weelgi kannab maa.

Meil uueks aastaks wana usku,
See kingib kindlalt wõitu tääl.
Õnn sull, mu rahwas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui walgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.

Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast wõitu tääl.

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära wanad patud,
Waen, wana, saagu unustud
Ja wana wanne kadugu!

Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.

Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa waimu pörmuwilust,
Sa kullast säraw kewadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitswa lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladwul heljub mahus müha –
See ohwri õhk käib taewawõlwini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajub põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tulekeeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõte enam palwe sisse mahu –
Kaob wärwiilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarwita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Waenlase wiha meel,
Ehk suur ta kawalus
Ja hirmus tugewus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast wäest
Waenlase wastu pandud,
Kuid tema wöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda wist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile wöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja wihas turtsugu,
Ei siiski wöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taewas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, wara, auu:
Et mingu igawest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1

Ah need leegid

Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi walas?

Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peawad laulud kurbi pühi …

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Hingewõitlus

Rudolf Löwensteini järele.

Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taewaliku wäega?

Kui örnaks musuks wajusiwad
Meil huuled kokku wärinal,
Siis tundma arwasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.

Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!

Märt.

Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655

Pärlipüüdja

O. Roquette järele.

Su pilk end tihti püüan heita
Mu silma sügawusesse,
Wist arwates, et wõiks säält leida
Mõnd pärlit põhjast ülesse.

Ma luban, mine kasta alla,
Wõid keelmata sääl otsida –
Wist naeratad, kui oma pildi
Säält leiad kalli pärlina!

Märt.

Linda nr. 40, 7. oktoober 1894, lk 638

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, waatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis wõin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Wõin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päewa õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks wõin nutta ma;
Ehk ei wöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pökswalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind wöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Wäike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607

Kuupaistene öö

Öö on teel… Silm ette waatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Waata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistawal läigil

Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Walu waob, ja rind on lahe,
Waikne pisar weereb silma.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Surnud warblane

Kass oli karates kaelaluu murdnud
Warblase isaksel, wanaksel,
Murre on warblase rahwal, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.

Kaeru sääl pölleaga wälja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka warblased arwagi liiga,
Tulewad kanadel wöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.

Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.

Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.

Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlwel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta wäike, armas pää.
Kui teised teda laitwad, lääb wesiseks mu silm –
Ta oli hää ja waga, – tad wõrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni wõetaks ja wangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen wäljakiskund tad omast südamest.
Kes truuduswannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu waewa, või olgu wangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu wäsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelewat kaht wana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli waikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlwe pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambiwalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesiwad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558

Rändaja laulik

Kas lauldes läbi laane
Wöi üle jääse kaane,
Kuid ikka reisi teel.
Kui waewalt idas koidab,
Ilm alles tasa, waik,
Siis läbi hinge loidab,
Sääl ilus õiepaik!

Eks körgel linnud lenda
Ja pilwed üle enda,
Kuid kiirem mötte luul.
Kui linnud ja kui tuul.
Köik pilwed langwad alla,
Kuid möttekäik on walla:
Ta töuseb taewasse!

J. v. Eichendorffi j. A. Suurkask.

Linda nr. 32, 22. august 1896, lk 496

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes waataks wällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik warandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad wõiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis wõin ma,
Waene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485

Kui mõtlen

Kui mõtlen waiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Wõib harwalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast walmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitswa oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehwis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Weel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus waewalt
Weel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igawus kurwastab.
Ja ainult öösise unes
Mu waim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis särawad taewas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soowime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis waiksel hämarus-walgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede warjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Armujoowastus

Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.

Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.

Arm wõrsub wälja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.

Ma julgelt wõtan kandli kätte,
Sest waimususest paisub rind,
Ning minu woolaw laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!

Mul taewaks on su waga waade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!

Ma lauldes rõõmus, walus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igawesti ihkan sind!

Th. Körneri järele Märt.

Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303

Kui lahkuwad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundwad walu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päewa
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrwus imelest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin weel selgest:
Jäe Jumalaga igawest!
Mu kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Sul seisku

Sul seisku südames ja silmas:
End teistest ära eralda!
See suurem kurbtus on maailmas
Kui seisma pead ü k s i n d a.

Ja pea see wõibki juhtuneda
Et kõigil oled ununud.
Sest püüa sa ning mõtle seda:
Kes armastab, saab armastud!

Franz Wolfi j. H. Annila.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 234

Öösel

Nüüd mööda päewakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taewas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa walwad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa waatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest w a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Tütarlapse laul

Karl Busse järele –i.

Mu ema ikka waatab mu pääl –
Oh paha ju ei tea mu meel.
Kuid järgesti töötada ma ei saa,
Käed koos, jään mõtetes istuma:
Mu nooruse päewad lendawad,
Mu silmad waatmisest wäsiwad –
Mu unenägude kuningas,
Mil tuled, ma ammu sind ootamas?

Eile kesk öösel, unenäo sees
Kui kõlinat kuulsin ma ukse ees:
Su wankrit ma arwasin weerewat –
Pääst jalani tundsin ma wärinat.
Siis palja jalu hüppasin ma,
Et ainus kord aknast sind waadata
Oh petlik uni! – ei kedagit näind ­–
Siis aeglaselt woodi ma tagasi läind. –

Mu kuningapoeg, kust leian sind ma?
Mu waene hing igatseb otsata!
Mil ehin end mirdililliga,
Mil wiid mind sa pulmapilliga?
Ei emalt ma usalda küsida
Ja õekest mul ei olegi ka.
Sest tihti walusalt nutan ma
Mu kuningapoeg, mind päästa Sa!

Linda nr. 13, 24. märts 1898, lk 219

1 2 3 4 5 6