Rubriigiarhiiv: saksa luule

Ma nutsin unes

(H. Heine järele)

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.

Anna Haavakivi.

Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.

Laulud

I.

Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.

Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.

II.

Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.

Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.

H. Heine järele G. Õis.

Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.

Naesele

Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.

Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.

Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.

Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…

H. Heine järele H. Narusberg.

Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.

Mõistatus

(Laev.)

Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.

Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.

Suve ööl

Geibeli järele.

Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?

Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.

Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.

Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.

Elise Aun.

Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.

Rahuta

Heine järele.

Sa ruttad, rändad rahuta,
Miks? Ei tea isegi,
Üht’ õrna hüüdu kuuled sa
Ja vaatad tagasi.

Su armsam sinu järele
Sääl õhkab silmaveel:
Oh jõua jälle kodusse,
Mu õnn siin koduteel!

Sa ruttad, rändad rahuta,
Ei tohi seista sa;
Mis sulle armas oli ka,
Ei pea sa nägema.

K. Põhjalane.

Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.

Sügisel

Heine järele.

Ju libisevad lehed,
Kõik ilu, haljus kaob,
Mis armas ja mis kaunis,
See närtsib ja see vaob.

Kurb päike luitun’d latvu
Veel värvib valuga,
Kuid need on viimsed musud
Mis suvi, annad sa. —

Mul on, kui peaks nutma
End’ kuivaks pisarist:
See tuletab mul meelde
Me ärdast lahkumist.

Sind pidin maha jätma,
Sa sured — teadsin ma!
Ma olin lahkuv suvi.
Sa salu sureja.

K. Põhjalane.

Postimees nr 16, 6. veebruar 1888, lk 2.

Lauliku armastus

Heine järele G. Õiis

See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.

See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.

2.

Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.

3.

Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.

Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.

4.

Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!

Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!

5.

Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:

“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”

6.

Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.

Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.

Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.

7.

Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.

Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.

Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.

8.

Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.

Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.

Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.

9.

Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.

Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.

Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.

10.

Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.

Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?

Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!

11.

Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.

Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!

Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.

12.

Oh  võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.

Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.

Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.

13.

Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.

Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.

14.

Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?

15.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!

Hääd tervist

R. Raimari järele.

Hääd tervist Sulle, kallim! –
Mis lubasid, ei seda täitma saa;
Su uhke vaim ja meel on takistuseks ees.
Pea kustub viimne leek Su rinnassa,
Ja siisgi, kui mu süda lõhkeb, palun silmavees:
Oh pea mind meeles veel!

Oh pea mind meeles veel!
Need hääled, mis kord südant paelustan’d
Mu laulus olgu kuulda järgesti.
Ja kui mind valud küllalt kaelustan’d,
Siis surun mõtteid selle viimse sõnasse;
Sind taeva väed kaitsegu.

– a. –dt.

Postimees nr 9, 22. jaanuar 1891, lk 2.

Oh kumav lill, kes käskis sind

(Julius Wolffi järele.)

Oh kumav lill, kes käskis sind
Nii õitseda?
Kül valust väsind oled rind –
Veel rahuta? –
Õrn lill, torm tõuseb – armuta
Sind murrab ta. –
Arm kaevab haua sügava, –
Siis vaikid sa. –
“Sa kurb? – oh hiilga kaunim silm!
Arm hoiab sind. –
Mu rinnal’ tule, minu ilm,
Mu laanelind!
Küll tean, et mind armastad
Sa lõpmata.
Oh õnne, taeva helinat,
Kui ütled: “”Ja!””

Anna Haavakivi.

Postimees nr 6, 14. jaanuar 1888, lk 2.

Oh oleks minu laulud

Oh oleks minu laulud
Kui lilled lehkavad,
Siis oma kallimale
Ma saadaks anniks nad.

Oh oleks minu laulud
Kui musud magusad,
Siis tema palgedele
Ma vajutaksin nad.

Oh oleks minu laulud
Kui erned toidukad:
Ma keedaks ernesuppi –
Siis hästi maitseks nad…

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Postimees nr 4, 9. jaanuar 1888, lk 2.

Barbarossa

Suur keiser Barbarossa
See pole surma näind,
Vaid ära varju-lossi
Mäe alla on ta läind;
Seal sala võimul praegu
Ta puhkab pikka und
Ja ootab aga aega,
Mil ärkamise tund.

Ta lossi ligi võtnud
Kõik võimusse ja jõuu
Ja sealt, kui aeg on tõtnud,
Kord tõuseb nagu kõu.
Tool, mis nüid teda kannab,
On elevandi luust;
Laud, mis tal tuge annab,
On marmorist – ei puust.

Küll aja sõudel kaua
On habe kasvand tal’,
Läind läbi kivi laua,
Mis keisri lõua all.
Suur keiser suigub aga
Veel võimsa une väel
Ja saja aasta taga
Kord kutsub poissi käel.

Ta räägib une rõhus:
“Sa vaatama end säe,
Kas kaarnad kõrgel õhus
Veel lendvad ümber mäe!
Kui aga alles sina
Neid lendamas näed seal,
Siis sada aastat mina
Veel tukun tooli peal.”

Fr. Rückerti luuletus ümberpannud Jakob Tamm.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 15. juuli 1889, lk 514.

Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid võtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülevalt;
“Kuid vennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädavalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see vilja põllud võtab
Ning jahi väljad jahimees.

Ja kaupmees arvab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodav viin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Veel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal vastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see viibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrvu kostis Sinu taeva heal —
Oh anna andeks vaimul, kes Su valgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa võtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taevasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh vaata ette, lõu, vahest
Sind röövik seal võib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad vabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal vaba taeva õhu süles
Ta laulis healel helkival:
“Lass võtvad röövikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas varjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma vaba lind!
Ja vabadust ma tahan kiita,
Sa rääk võid rohus aega viita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi väljal,
Burgundlased, kui kaarnad verenäljal
Ta surnukeha torkisivad väes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus vihast kahvatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuvitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa varjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehva ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi voodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha vaba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma vaata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käseb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähvad sinna,
Kuid tühjalt koju tulevad.

Oh isand, viha meie peale heida!”
Nad hüiavad: “ei kuningat või leida:
On haua täheks olnud kibuvits;
Kui oleks nõnda, oleks vaeva väha:
Nii laialt seal, kui silmad suutvat näha,
Nüid kasvab kibuvitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahvas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulvad ööpikud.

*) Vaata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägivad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra väärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii väga õrn ja aruldane veel;
Kõik terve ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädvalt vilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, –
Siis hoia teda laimdus-nooli väest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa vaene, sant –
Üks sõbra süda – rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant – vaene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Laulja needmine

Ludvig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitsvad aiad kõik ringi seisivad,
Ja allikad ja kaevud neid aidu kastsivad.

Seal elas võidurikas ja vägev kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta vaade vihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja verd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksivad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsivad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsev noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsevalle: “Mu poeg end valmista;
Kõik laulu sügavused käi vaimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja varsi suures saalis ju lauljad seisavad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuvad…
Kui virmaliste valgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja võtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrval kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulvad armastusest ja kuldsest kevadest,
Nad laulvad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulvad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulvad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisavad,
Ka toored sõjamehed seal tundvad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoovab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta viskab lauljatel.

“”Te rahva eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tulivihane;
Ja nooremehe rinda ta viskab mõõga siis:
Sealt voolab välja veri, kust kõlas lauluviis.

Kui välgust kohutatud kõik vaatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda vanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Veel värava ees väljas jäeb seisatama ta,
Seal võtab oma kandli nii kalli kõlava
Ja vastu kivi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii valjult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis valitsegu vaesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise vaim!

Sul lauluriigi röövel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad veres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui viimne ohkamine, mis õhku hoovanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab veel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, võib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis häävitav, kuis hirmus on laulja neediv heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Vahel vaatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat vööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et vanadust vaevaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palavaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja vaeva:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taeva?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.