Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilwe ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm weike, rohkest nuttu,
Nii armastuse wiis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurwastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902

Elu puhke paigad

Saksa keelest Eewa Nõmm.

Kewade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta waatab üles,
Uinub weel kui inglike.

Suwi.
Haljal aasal puude wilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulewik, nii hiilgaw, ilus
Seisab waimu silma ees.

Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.

Tali.
Pehmel toolil tule walgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.

Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656

Mul on kui kuuleks oja

(Eichendorfi laul.)

Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas woolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrwu kangelta.

Mul on kui hüiaks ööpik
Mul wastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!

Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgaw niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.

Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttaw iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …

Jaan Parwe tõlge.

Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820

Oh õitsegu need waiksed päewad

Saksakeelest W. Grünstamm.

Oh õitsegu need waiksed päewad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläewad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taewarahu
Mu süda täis saab igawest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need waiksed päewad! –
Miks wanu haawu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäewad
Nad igaweste uinuma.
Nüüd on weel asja rõõmustada,
Weel aeg, et olla õnnelik,
Weel õieline elurada,
Weel eemal tume tulewik!

Oh õitsegu need waiksed päewad!
Torm tõuseb liialt waragi.
Küll uusi pilwi silmad näewad
Ja lained tõuswad taewani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkaw süda, hing ja meel!
Kõik mustad warjud, taganege!
Weel õnnepäike paistab, weel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634

Arwustaja

Saksa keelest K. E. L.

Laitsin terawal sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.

Ette tõin wiimse kui wea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Wihkand mind ükski mees.

Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Waenlane iga mees.

Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

Mõttesalmid

Riiminud A. M. Saar.

Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest wälja anna!

Goethe järele.

Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arwast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!

Goethe järele.

Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596

Kirju liblik lendles …

K. Siebeli j. B. Weber.

Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid terwitusi
Hüüdis õitele.

Sinilillekene
Niidu nõlwilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.

Liblik sinilillel
Tihti wõersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olewat tal näis?

Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.

Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taewas
Nii lahke, sinine.

See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui wastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!

Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449

Kas sa mõistad?

Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.

Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kewade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?

Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb wabaks waesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?

Kas sa kuuled laulu kõla,
KUis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?

Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa waatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?

See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!

Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424

Nõia õpipoiss

Göthe laul, Joh, Liiwi tõlge.

Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Saada üles wete woole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.

Wana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga wõta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal wõta,
Wett mul kiirest too.

Tööle! Tööle,
Sala wäed,
Waime käed;
Maapind liigu,
Tule wälja, wete woole,
Supeluseks liigu, kiigu!

Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, wett ju wõtab!
Wälja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Waatke, kuis ta kallab,
Tõrde winnab wee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!

Pea ­– oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!

Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta wõib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest weab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.

Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Wõllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab wärin,
Silmad tal kui tule wälgud!

Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terwe maja!
Woolab ju kui põrgu kurgust
Wesi üle iga raja!
Kõik üks wana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa wõib täna.

Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind wäega
Kinni taban,
Kirwega su, wana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.

Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei waim wõi surra,
Endsel kujul nähtawale –
Waimu luid ei kirwes murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.

Häda, häda!
Waata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.

Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab wesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Waimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –

“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui waimud,
Kui teid käsib m e i s t e r   i s i.”

Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378

Elust lahkumine

(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arwas surewat, on luuletanud.)

Jaan Parw.

Haaw walutab, ju sinised on huuled; –
Mu weri tardub, meeled segi läewad;
Siin lõpewad mu noored elupäewad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!

Mu lõbusamad lapsepõlwe luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jääwad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näewad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!

Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –

See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389

Laul

Schellingi järele W. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast walgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt wärskust joob,
Ta wiib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Waid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest wii mult kord ju walu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päewa kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Weel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377

Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihawõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke wetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panewad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluwaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talweunes oigate,
Kõik wangis waibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja wägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke wang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides waimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluwäest wast rõõmustate,
mis teie üle oowanud;
Jah loodus-kewadene saate
Ka waimudesse woolanud:
Mis kuiw, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Waim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338

1 2 3 4 5 8