Rubriigiarhiiv: saksa luule

Naisterahhva armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.

Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.

Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.

9.

Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.

Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal valitseb vaikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma viibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal vaeva,
Rõõm varitseb meid.
Seal vaatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt valet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

Suveõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes vaatama tulnud sa mind!
Sa võtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam vaev;
Kuid vaikselt mu mõte veel punub
Sell palvet, kes heldusekaev.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On viha kõik unustand kaa
Ja õnnistes vaenlast on rõõmsad,
Et rahus võib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa väsinnil puhkamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su vilu –
Sa tõest kui õndsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

Mere peal

(Es schaukelt mein Schifflein auf endlosen Wellen.)

Mu laevuke liigub siin otsata voodel,
Ja otsata õhud need piiravad mind,
Üks hiilgus, üks laenetus tuulede hoodel,
Ei piiret, kus taevas, kus merede pind.

Ja hõrnemad kohinad tasa ja sala
Seal lootsikud liiguvad laenete teel, –
Sest taevas nüüd kaisutab hõrnaste hella
Maailmamerd musutes armastus’ väel.

Nii otsata ühendab rõõmude side –
Nad täidavad käsku kui tähed ja kuud,
Ja päikese hiilguse säravam pide
Neid ühendab uueste, annab neil’ suud.

Sperlingi järel Saksa keelest Ed. R.
Kündja nr. 16, 20. oktoober 1882, lk 198, 199

 

Külaskäik

Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…

Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..

Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mis äratavad unest mind

Mis äratavad unest mind
Nii hääled magusad?
Oh vaata, ema, kes nüüd veel
Nii hilja laulavad?

„Ei näe ma, ei kuule ma,
Mu haige tütreke,
Jää jälle vaikselt uinuma,
Ei laulda sinule!“

Ei ole maine lauluviis
Mis mind nii rõõmsaks teeb;
Mind inglid hüüdvad ülesse, –
Sull’ emake, head ööd!!

L. Uhlandi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 39, 26. september 1896, lk 312 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Emale

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul vastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Hilja

Nad hauda on võtnud sind kanda,
Ei teada nüüd enam või anda
Ma sulle, kuis päevad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin viga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma viivitasin ja ootsin
Ja paremaid päevi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja talle andsin suud,
„Miks teed sa nii?“ nii küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma ial kuule muud:
„Miks silmad minul kattad sa,
Kui annad mulle suud?“

Ei mõista seda ütelda,
Ei ise teagi muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja talle annan suud.

Heine järele J. R. Weltmann.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 27, 4. juuli 1896, lk 216 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Lahkuja

Ma armsast kodust pean
Nüüd sõitma kaugele,
Kus poole käiki sean
Ei tea õiete.

Siin metsad mööda sõudvad,
Sääl orud ilusad,
Lõod „armsa“ viisil nõudvad:
„Miks jätad kodumaad?“

Ja päike puistab kulda
Küll üle ilmamaa;
Ma tunnen hinges tulda
Üht laulu hakkan ma.

Mäest alla – laulu kajal
Sõit läheb rutuga,
Sull’, kallis, kodu rajal
Hääd elu soovin ma!

v. Eichendorffi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 21, 23. mai 1896, lk 168 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

 

Valu

Vaikne kevadine öö,
Pehmelt heljub tuuleke –
Siida, ära enam löö,
Vaiki parem jäädvasti.

Tasa sõuab pilveke
Üle mere, üle maa,
Sõuab, jõuab kaugele,
Kus ta kadub armuta.

Kõrva kostab pilli hääl –
Pulma talust tuleb see:
Minu kallike on sääl
Laulatatud teisele!

Herm. Linggi j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 20, 18. mai 1896, lk 160 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis võiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid vajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei vähene merevoog.

Et peab tõusma ja vajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni järele B. Weber.

Mu haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke,
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.

See ilus lillekene
Ei palju räägi tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui mulle vastu särab
Silm lahke, sinine,
Siis ikka meelde tuleb
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki’ saa siis mina,
Kuid süda, kallim, tea
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 14, 5. aprill 1896, lk 112 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuningas Tuules

Kord elas Tuules leselt
Üks kuulus kuningas;
Tal surnud armukeselt
Jäi järgi karikas.

Ta pidas teda kalliks
Tast igal söögil jõi.
Silm pisaratest halliks
Sääl juures ikka lõi.

Kui surema ta hakkas,
Siis kogus pärijaid;
Ta linnad neile jagas,
Kuid hoidis karikat.

Ta istus laua juures –
Ja ritred ümber tal –
Sääl lossi saalis suures,
Kus meri akna all.

Ta tõusis teiste ette,
Jõi viimsest karikast
Ja karika viis vette
Sääl viskas ülevalt…

Kui nägi, et ta kukkus,
Kui laened neelu loond,
Jäi vaikseks ta, kui tukkus –
Ei tilka enam joond.

Goethe järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 26. märts 1898, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Alpikütt

„Kas ei või sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarve metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei või sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma väele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõusva õhinaga
Põgenevat hirve taga.

Üle kiviharja, keelva,
Hirv see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelva,
Julgel viskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal vibu vinnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirv see hirmul seisma jääb,

Vaatab kuristiku kukil,
Haigutavat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii vile.

Hirmu täis hirv vaatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Vaatab palvel, aga valjult
Nooli juhib juba mees…

Mäevaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirve kaitseb ta:

„Tahad surma tuua väega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, varju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Peiu laul

Pruut mul kipub, nagu kole,
Kohe laulatusele,
Minu meelest aga pole
Asjal ruttu sugugi.

Mõistlik mees kõik järel mõtleb:
Tarvis aru pidada,
Kuulda ka, mis rahvas ütleb –
Miks nii väga rutata?

Siis ka see veel teeb mull’ piina:
Kõrtsi võlg on maksmata!
Kesse teab, kas kosja viina
Antakse mull’ laenuks ka.

Viimaks on ka see üks häda:
Ma ei tea kindlast’ seda,
Kas ma tõesti sinuga
Peaksin pulme pidama?

Või ehk jään ma vanaks poisiks?
Või ehk mõne teise kosiks?
Ei ma vastu just ei aja,
Muud kui oodata on vaja!

Saksa keelse laulu järele G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 48, 6. detsember 1893, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei keelda saa…

Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendavad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.

Ei kuulda saa, et halvad mõtted
Me päädes üles tõusevad,
Kuid seda küll me’ võime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.

Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Viimane kuub

Nõel lendab, põsed punetavad
Ja jõena lang’vad pisarad:
See on jo viimne kuub, mis sulle,
Mu armas laps nüüd õmblen ma.

Kui sulle esimese kuue,
Ma õmblesin, siis naersid sa.
Nüüd iga nõelapiste uue
Toob valu lõhkend rinnasse.

Pea esimene kuub läks vanaks,
Nii pea ei lõhke mitte see:
Ei enam rohu sees sa mängi,
Vaid lähed vaikse majasse. –

Sul vaikne maja mullasängis,
Kui kätki, kitsas väikene;
Ma aga pean siin elu mängis
Veel valus – üksi võitlema.

Mia Holmi järele M. Tilk.

Eesti Postimehe Lisa nr. 43, 27. oktoober 1895, lk 340 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ei olnud sinu ilus silm

Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.

Ei olnud sinu ilus silm,
Mis võitis mind nii võimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii võimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluväsinud südame;
Su pale, kurb ja kahvatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.

Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kepi kätte võtan!

Kumab homme koidule,
Kepi kätte võtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:

Mis mul vaesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad valu sees,
Ei see rõõmul rända!

Kase all sääl risti eel
Vaatan vaikselt taeva,
Kuna terve ilma teel
Keegi mind ei kaeba:

Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii vaene olen ma,
Et mind jätsid maha!

Ja kui viimse unele
Viib mind elu rada,
Taevast tahan üksine
Sind veel õnnistada;

Minu pärast pisarad
Sulle võõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!

O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)