Rubriigiarhiiv: Johanna Ambrosius

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlvel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta väike, armas pää.
Kui teised teda laitvad, lääb vesiseks mu silm –
Ta oli hää ja vaga, – tad võrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni võetaks ja vangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen väljakiskund tad omast südamest.
Kes truudusvannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu vaeva, või olgu vangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu väsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelevat kaht vana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli vaikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlve pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambivalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesivad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558