Külaskäik

Puruwäsin’d käigust, näljast, walust
Istun kraawi kaldal kiwihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kiwid
Weer’wad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber waadata.

Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse wiib.
Kõrgel tähtedeta taewas, ümberringi öö
Waikne, tondiline, nagu hauassa.

Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.

Taewas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.

Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud waleline ilm.

Oh, ma olen kõigist unustatud,
Wilets nagu koer, kui metsaloom. –

Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei wasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Walwab minu üle nagu surm…

Ma jään wagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.

Ja ma tunnen, tunnen täiel wõimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu terwest elust läbi käis,
Igawesti lõpetatud nüüd..

Ja ma wahin taewas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Wahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.

Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)