Mu ilus kalaneiu,
Eks sõua sa rannale
Ja istu minu juurde,
Siis juttu vestame.
Ja julgelt minu rinnal’
Oma pääke lase sa;
Sa merd ei iial karda,
Kui sõuad paadiga.
Mu süda on kui meri,
Kus torm ja laenetus,
Kus mõnda kallist perli
Tal varjab sügavus.
Heine järele P. Jakobson.
Uus Aeg nr 30, 23. juuli 1899, lk 4.
Ütle, kus see ilus neiu,
Keda oma laulus kiitsid,
Kui sa õnnelikud tunnid
Tema armukaenlas viitsid?
Oh need leegid ammu kustund,
Ja mu süda külm ja kale;
Tuhakruusi sellest armust
Toob see raamat nähtavale.
Heine järele vabalt P. Jakobson.
Uus Aeg nr 29, 16. juuli 1899, lk 7.
(Heine.)
Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb, —
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.
Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel —
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.
Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin —
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.
Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb —
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb! —
J. Alp.
Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.
Esmalt mõtlin meelta heita,
Arvates, ei kanna jõud.
Kandis, jõudsin siiski võita,
Aga kuda? — jätke nõuud!
Heine järele A. Daniel.
Sakala nr 39, 2. oktoober 1889, lk 3.
Täis kihvti on minu luule —
Ei tõisite olla see või,
Sest kihvti Su roosihuule
Mu õitseva elusse tõi.
Täis kihvti on minu salmid
Ei tõisite olla või see,
Mu südames skorpionid
Ja — Sina, mu armuke.
Heine järele K. Krimm.
Sakala nr 1, 13. jaanuar 1890, lk 2.
(H. Heine järel.)
Üks pehme kevadine öö
On lilled tuppest toonud,
Ja laulurikka kirju vöö
Mull armus taevas koonud.
Kes aga kõigest lilledest
Mul südant siin saab köitma,
Kes kõigest laululindudest
Mind lille paelust võitma?
K.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 2. detsember 1878, lk 1.
Heine järele J a k o b J ä n e s.
Ma metsas kõnnin ja nutan,
Vint laulab puu oksa pääl;
“Mis üle sul, sõber, see kurbdus!”
Nii peenelt küsib ta sääl.
Hää linnuke, pääsukesed
Vast seda sull’ ütlevad!
Mu armsama aknal neil pesad,
Sääl tihti istuvad nad.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 34, 21. august 1896, lk 165,
(Heine järele).
Ära karda, et ma armu
Tunnistan maailmale,
Kui mul huuled sinu ilust
Voolavad kui lätteke.
Nii kui lille metsa peidus,
Magab vaikselt varju all
Kõik see põlev sala asi,
Mis mul põues lõkeval.
Lõhnab välja tule-kibe,
Roosist — ära karda sa.
See maailm ei usu lõkkeid:
Saab neid luuleks pidama.
K.
(Heine järele.)
Sa vaatad sinisilmil
Nii armast minu peal’,
Mul on siis kui näeksin unes,
Ja sõnal puudub heal.
Oh sinu sini silmi
Mul mõtte ikka koob,
Suurt merde täis sinisid silm
Mul süda ilmale toob.
K.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 25, 5. august 1878, lk 2.
(H. Heine järele.)
So palge peal igavene ilu
On hiilgamas nooruse teel
Ja südames külmade vilu
On asumas, ellake, veel!
Oh, kallike, oota veel väha
Ja tõiseks see lugu sull lä’äb,
Sest palel sa talve saad nähä
Ja südames suve silm nääb.
G. Õ.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 11, 13. märts 1882, lk 2.
(Heine järele.)
Üks mänd see ainu seisab
Seal Põhjamaa paljal mäel;
Ta valges kattes leinab —
Ta leinab seal lumes ja jäel.
Ta silmis seisab unes
Üks palmipuu Hommikumaal.
Mis kalju palavuses
On mures seal kuivamaa ra’al.
L—n.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 3, 17. jaanuar 1881, lk 1.
Sa oled kui roosike õitsel,
Nii ilus, nii puhas ja hää.
Ma tean, et sinu armsus
Mul ialgi meelest ei läe.
Ma nagu õnnist’es käsa
Peaks laotama üle su pää
Ses palves, et taevas sind hoiaks
Nii ilusa, puhta ja hää.
Heine järele A. Paulmeister.
Saarlane nr 34, 31. august 1899, lk 2.
Heine järele Elly Weltmann.
Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.
Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.
Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.
Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…
Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.
Heine järele.
Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!” –
Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib –
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”
Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab – kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”
Heinr. Ostrat.
Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.
Heine järele.
Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.
Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.
Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.
Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.
Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.
M. N.
Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.
(H. Heine järele.)
Kui oled sa mu naesuke,
Sull’ kauni põlve loon.
Me õnnerikka kodusse
Ma lõbu rohkest’ toon.
Ja kui sa tapled, tõreled,
Kõik tahan kannata’.
Ei kiida sa aga mu salmisid,
Siis lasen end lahuta!
A. F. Kaljuvald.
Postimees nr 230, 18. oktoober 1894, lk 2.
Heine järele.
Pilvedega kinni kaetud
Magavad kõik vaimud taevas,
Kuulda võib, kuis valjust’ norsk’vad,
Sestap meie tormi vaevas.
Torm on kange! Laened taht’vad
Laeva juba ära neelda,
Oh, kes tuult võiks talitseda,
Lahtilastud laeneid keelda!
Ei või mina abi saata
Laeval ega rahval laevas,
Mässin ennast mantli sisse,
Magan nii kui vaimud taevas.
M. N.
Postimees nr 224, 6. oktoober 1892, lk 3.
H. Heine järele.
Köök ja kokk sul oli’d tutvad,
Iga uks ja akan ka;
Kus ma neidu näha püüdsin,
Ikka tulid ette sa.
Nüüd sa kosid minu neiu –
Sõber, asi on ju hull
Hullem veel, et selle juurde
Õnne soovima pean sull.
Luiga.
Postimees nr 190, 4. detsember 1891, lk 3.
Heine järele.
Et armastuse tuli pikka
Ei kesta, see on selge ikka
Kui lahti temast oleme,
Siis paremini elame.
Siis alles inimene just
Võib elust tunda rõõmustust.
Ta sööb, mis süda himustab,
Ja ilma et ta vingerdab,
Siis rahutumalt voodi pääl
Ta magab naise kaisus sääl.
M. N.
Postimees nr 184, 20. august 1892, lk 2.
Ma leidsin taskuraamatust
Üht närtsind õiekest,
Ei seda tea ma enam just,
Kelt sain tad neidudest.
Kõik nõnda unustusse vaob,
Kui olen vanaks saand,
Mul seegi meelest ära kaob,
Kes on mind armastand.
Heine järele M. Kampmann.
Postimees nr 139, 3. detsember 1888.
H. Heine järele.
Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.
Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?
Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.
Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.
M. N.
Kui kuulen ma seda laulu,
Mis laulis kord kallike,
Siis tahab lõpmata valu
Mul süüa südame.
Ja salajal sunnil siis lähen
Ma vagusa metsasse,
Sääl nutan ma pisarad kuivaks,
Saan rahu mu hingele.
Heine järele M. Pukits.
Postimees nr 118, 2. juuni 1893, lk 2.
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
Kellel palju on, see saab
Palju rohkem juurde saama,
Kellel aga vähe on,
Sellestgi saab ilma jääma,
Pole sull aga midagi,
Ah, siis las’ end matta maha,
Elu õigus, naru kael
On siin ainult sell, kell raha.
Heine järele G. E. Luiga.
Postimees nr 98, 30. august 1888, lk 3.
(Heine järele.)
Tasa läbi südame
Lehvib heli mahe
Kiigu, liigu kaugele
Laulukene mahe;
Lehvi sinna mejasse,
Kus on lilled puhkel,
Leiad sääl siis roosik’se,
Tervist hüüa uhkel’;
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 89, 22. aprill 1895, lk 2.
140853904