Rubriigiarhiiv: Heinrich Heine

Laulud 2.

Heine järele.

Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine – 
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkavad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salaväel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas üleval kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse valust.

Ta laulab armust, valudest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurvalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’vad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal vaba välja peal,
Ja tornid kõrgesse tõusvad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On vaikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks vaikne surm
Siin tühja seinte vahel.

Seal värava ees seisis svinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõvil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Valge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled võlvisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma vastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elavaks sai,
Külm kivi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja viimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõvi küüntega pures.

Kui magus see valu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu valu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haavavad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus svinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus svinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Valged, viisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapvad nende laulud
Välja mõeldud armu valust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seisvad vagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käivad vabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõusvad mustad kuued,
Oja vulin, linnud laulvad,
Uhked pilved jahti piavad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale vaata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas vähe,
Kuid väljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja avaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks vaata siis!”
Ning unejumal kavalast mind viis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle vari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduvrakis, siidi vesti sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrval magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soovin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna vaevalt libisedes
Mu kuivand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii voolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päeval petate nii sagedaste
Ja uneski – ja siiski vangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind võisid vaimustada
Ja kurvad laulud kurva viisiga.

Need unejutud ammu kahvatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi valanud,
On mulle jäädvaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu vaene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks vaga
Ja õhu voolus teda tervita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Veel nüüdki ehmatuse sees
Mul veri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutavad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma vaatan, mulle näitab ta
Nii tuttav, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab vist,
Seal juures laulab imelist:
“Voola, voola veeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end vallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast valmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taeva tõstsid latvu puud,
Ma vaatasin, neist vaimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirve löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen vaba väljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kasvis vägev tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirvega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, välgub kirveke:
“Haljas raud, terav raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ valmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus viirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime vaadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht valget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad valged riided ehivad.
Ta kaevab labidaga maad.
Ma vaevalt julgen vaadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imeviisisi:
“Labidake, terav raud,
Kaeva lai ja sügav haud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarvis hauda kaevad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügava,
See sinu tarvis kaevan ma.”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Külm haud end avas minule.

Ma vaatsin hauda minu ees,
Mul veri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest valvsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Pilt

Heine järele J. Parw

Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Weel leidnus su silmade sees.

Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehwiwat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …

Mu silmi ka pisarad tulid
Ja woolasid waluga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!

Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555