Rubriigiarhiiv: Ferdinand Freiligrath

Oh armasta, kui kaua võid!

Ferd. Freiligrathi järele K.

Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmukünkal kurvastad!

Ja selle eest sa kanna hoolt, et arm sul põleb südames,
Nii kaua kui üks kallis hing, sull ohverdab end truuduses.

Ja kes sul südant lahti teind, oh tee sel, mis sa jõuad, heaks!
Sa rõõmusta tad iga pilk, ei ta su pärast nutma peaks.

Ka oma suud sa valitse pea pääseb sõna õigelt teelt!
Oh Jumal, see polnud kurjaste kuid teine läeb ja peksab keelt.

Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!

Siis langed sinna põlvili ja peidad silmad rutuste
Ei näe nad kallist ialgi sääl pika, niiske rohusse.

Ja hüüad: “Vaata kõrgelt sa, su haual nutan pisaraid!
Oh anna andeks, unusta, et minult palju kurbdust said!

Kui ta ei kuule, ei sind näe, ehk sa küll palud alati,
Ei ütle ialgi ta suu: Sull andsin andeks ammugi!

Sull andeks andis ta, kuid silmavett on liiaste
Ta sinu pärast valanud, jäe vait ta läinud rahusse!

Sest armasta, kui kaua võid, sest armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 5. juuli 1895, lk 212.

Lõvi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõvi. Kui ta tahab oma valda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu varjul saaki varitsema,
Vaikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahvlimäe tipul viimne päiksekiire viitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahver Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Vaata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrvast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak võersil mudajärve voole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päeva kartus keelmas;
Juba’p põlvil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõvi möirab, lõvi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam veel tugev sõitja!
Elajate kuningas see, vägev vürst ja äravõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Valu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kivist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu vile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad veerevad ja august välja,
Kuna piki pikka kaela jooksvad ohtrad vere ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdvad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata vaatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilv on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Vaatjaiks kullid kui ka kaarnad lendvad parves ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab vaatma ohvri hirmuhigi.

Pelglikult nad parve kaupa põõsa varjult vaatma jäävad,
Kui nad elusal auujärjel oma vürsti istmas näevad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja vägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub viimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduviir ju kõrbe kalda:
Elajate vürst nii sõidab öösel läbi oma valda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876).