Lõwi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõwi. Kui ta tahab oma walda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu warjul saaki waritsema,
Waikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahwlimäe tipul wiimne päiksekiire wiitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahwer Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Waata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrwast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak wõersil mudajärwe woole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päewa kartus keelmas;
Juba’p põlwil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõwi möirab, lõwi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam weel tugew sõitja!
Elajate kuningas see, wägew würst ja ärawõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Walu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kiwist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu wile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad weerewad ja august wälja,
Kuna piki pikka kaela jookswad ohtrad were ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdwad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata waatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilw on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Waatjaiks kullid kui ka kaarnad lendwad parwes ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab waatma ohwri hirmuhigi.

Pelglikult nad parwe kaupa põõsa warjult waatma jääwad,
Kui nad elusal auujärjel oma würsti istmas näewad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja wägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub wiimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduwiir ju kõrbe kalda:
Elajate würst nii sõidab öösel läbi oma walda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876)