Rubriigiarhiiv: poola luule

Ettevaatus

Ojas hoovas vaikne vesi,
Kaldal kauni neiu käsi
Õrnaist õitest pärga punus.
Hellal häälel suu tal sõnus:

“Kallim, kaugelt, sõua, jõua,
Siit sest lahkest lainest juua
Kosutust saab kuivan’d suule,
Magusaks teeb musu huule.”

“”Kesse teab, ehk see ei lähe,
Mul kui hirm ta eest on vähe!””
Varjult vastuseks tal tuli,
Igatsetud säälgi oli. —

“Kudas? Miks ei sina julge?
Ojake ju hõbe-selge,
Ei või sünnitada paha
Ega mingit kahju teha!”

“”Selge küll ja värske, hea,
Aga siisgi — mine tea:
Kui su silm ta sisse vaatis,
Va’st ka nõidus’-väge saatis.””

Poola laul, vabalt eest. Julie.

Postimees nr 43, 21. veebruar 1892, lk 3.

Ei lained

Ei lained sellest seletust wõi anda,
Mis warjawad nad märjas woogudes,
Nii ainult näost ei wõi ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid wastu taewast,
Ja põhjas siisgi wesi wagune;
Nii wõib ka süda walutada waewast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust wõiks saata,
Ei pärlid sääl, waid surma näeksime;
Wõiks waenlasele südamesse waata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739