Kilwani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe jalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilwani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taewa raal.
Kilwani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha wõis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkwad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilwani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatamas walus
Kilwani last peab hõlmas weel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks weel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palwe,
Ei keegi wõida surmasalwe.
Tal wiimaks tuleb mõte meele,
Ta wõtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlwili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuwalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma warrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi weel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilwani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh wägew Waim!” ta hüüab waluga,
“Miks naljatad, kui ema süda walus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuwalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen wastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi wõi sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilwani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Hilja

Nad hauda on wõtnud sind kanda,
Ei teada nüüüd enam wõi anda
Ma sulle, kuis päewad ja ööd
Sinule tegin tööd.
Oh, palju ma tegin wiga,
Kui mõtlesin: pikk on iga
Ja pikk on elutee…
Ma wiiwitasin ja ootsin
Ja paremaid päewi lootsin,
Nüüd aga – hilja see!

Fr. Th. Vischeri jär. P. Grünfeldt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Süda ja meri

Hukka lä’eb lootuse järele lootus,
Aga ei südamest kustu ootus;
Just nagu hoole lä’eb järele hoog,
Aga ei wähene merewoog.

Et peab tõusma ja wajuma laine,
See on ju merede eluaine,
Ja et peab lootma ikka rind,
See ongi südame eluhind.

Fr. Rückerti järele P. Gr.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 8. mai 1897, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)