Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid wõtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülewalt;
“Kuid wennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädawalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see wilja põllud wõtab
Ning jahi wäljad jahimees.

Ja kaupmees arwab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodaw wiin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Weel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal wastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see wiibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrwu kostis Sinu taewa heal —
Oh anna andeks waimul, kes Su walgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa wõtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taewasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees weel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Weel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Waim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taewa kutse healt
Ent kõrw ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurwal palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja walju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.

Prohwet

M. J. Lermontowi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igawene-Waim
Mind prohwetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe walgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kiwi hoopa wastu wõtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igawese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatawat näitab.

Kui aga läbi linna weel
Mind wäsind jalad käigil kandwad,
Siis wanemad, kes waatwad teel,
Nii lastel naerdes teada andwad:

“Et waatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et waatke lapsed otsa tal:
Kuis kahwatand ta kõnnib wäljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Prohwet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liiwane:
Ma janus tahtsin tõeweele;
Üks ingel-kuue tiiwane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salawäel:
Ja silmad läksiwad mul lahti:
Ma wõisin saatusesse wahti.
Siis minu kõrwu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldwaks taewa kohkumine
Ja inglite lend ülewal,
Weeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele waleliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et wõiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt wälja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taewast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohwet, näe ja kuule
Käi ilmas, külwa sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

Ingel

M. J. Lermontowi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulawalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilwed kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taewalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja wägewa Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülewelt siis
Ta elu ja murele wiis.
Ja õrnalt ta helisew, taewalik heal
Jäi hingesse elawalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taewasel auul,
Wõind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

II. Poltawa.

(Vt algust siin ja siin.)

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb walju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal waatab oma wanakest.
Küll põlwedest tal kinni wõttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Wast wastab aina waikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul wast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohwriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma wõtsin wastu — wandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab wanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja wäge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on weel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igaw sulle.
Sa päewal ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa wastad külma waatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid weel hilja, tean ma,
Jõid terwit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.

Ja sul
Sest kade meel? Kas wanaduses
Weel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Wõi hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja wasta otse, nagu wiis!

Masépa.
Su waimu rahu soowin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette wõtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on wautanud,
Ja Moskwa wõim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseiswal sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem wabaduse rammul
Ma tõttan Peetri wastu wäes;
Kõik walmis: asja arutustes
On Stanislaw ja Kaarel ka,
Wõib olla, sean ma segadustes
Weel trooni üles tugewa.
Seks hoolsaid sõpru tarwis aga:
Mul würsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka weel,
Kes asjal südilt hoogu andwada:
Nad kohe minu kätte kandwad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa wägewaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg weel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada wõib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su wõim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis wõiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su waatest wõimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis wasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, wõi isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarwis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Wõib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa wandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, wasta!

Maria.
Arwa ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarwis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul woli walida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel awad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära waewa mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Wasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja walju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohwriks wiin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül waikne on Ukraine öö.
Kõik taewas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu wöö.
Wast laiad papli puude lehed
Weel waewalt, waewalt liiguwad.
Kuu kiired walgut kaldawad
Masépa suurte aedadesse,
Mis waikuses kõik wiibiwad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taewa poole üles
Weel waatab Kotschubei: ta wang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurwast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub warju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis wajuda nii wõimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda waenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende wannet wastu wõtta;
kuis wihamehe waate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust wõiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises weel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus waja,
Mis ise kõrwa heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi wõtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On warsi waigistaja waga.
Jah, wangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End walmistan, et wastu wõtta
Weel Lunastaja ihu, werd —
Siis julgest surmale wõin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Wang waibund waimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurwal tunnil
Wõiks waiimu wälja walada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine wõeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurwalt kannataja:
“Sa oled siin, sa walju mees?
Miks weel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal waja?”

Orlik.
Weel wastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma wastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
Weel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks weel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu awaldusi
Ma ütlin waleks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis weel?

Orlik.
On teada antud,
Et wäga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) wara warju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su warandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus waranduse warjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm wara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuw piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma walwsin teda kõigest wäest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid wiimse wara wõimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Wiin taewa trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Wasta weel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu wara minge waatama
Ja werel wõidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik hääwitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile awaldada,
Teid wara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Wõi nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta warjul, awalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles wait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.

 

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline wägi
Tad wabalt taewa alla hüis:
“Oh waata ette, lõu, wahest
Sind rööwik seal wõib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad wabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal waba taewa õhu süles
Ta laulis healel helkiwal:
“Lass wõtwad rööwikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas warjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma waba lind!
Ja wabadust ma tahan kiita,
Sa rääk wõid rohus aega wiita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi wäljal,
Burgundlased, kui kaarnad werenäljal
Ta surnukeha torkisiwad wäes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus wihast kahwatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuwitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa warjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehwa ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi woodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha waba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma waata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käesb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähwad sinna,
Kuid tühjalt koju tulewad.

Oh isand, wiha meie peale heida!”
Nad hüiawad: “ei kuningat wõi leida:
On haua täheks olnud kibuwits;
Kui oleks nõnda, oleks waewa wäha:
Nii laialt seal, kui silmad suutwat näha,
Nüid kaswab kibuwitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahwas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulwad ööpikud.

*) Waata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

Ingel (Ангель).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taewa all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas weel,
Ja Jumala wägewust kiitis ta ka
Seal sulawa sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli wiis sai,
Ta kõrwasse kõlama jäi.

Ja kaua weel lapsele helises ta
See ingli wiis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taewa all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Puri (Парусь).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul wilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema waene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini wesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

Palwe (молитва).

Lermontowi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurwal korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalwet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taewa hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda wiib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan weel….
Ja terweks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

Siga tamme all

Iwan Krõlowi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni wiimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuiwab ära ju, kui juured wälja kisud!”
— “Las’ kuiwab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teewad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks wõinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist raswa sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm wastas talle seal:
“Kui wõiksid kärsa kergitada wäha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kaswawad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle waim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende wilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.

Kalanik

Goethe järel.

Jõe wesi tõusis, wesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste waatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikwa wee seest kerkima
Näeb, Wesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kawalast siin taewa all
Tad tahad surmata?
Oh teatsd sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe wees
Ja laened kandwad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taewas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja wesi tõusis, wesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli terwist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis wees, näkk laulis wees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Woog kalaniku wiis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Poltawa II

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

(Järg.)

Aeg segane siis oli käes,
Mil Wenemaa nii wõimu wõttes
Ja elu heitlusesse tõttes,
Ju wõrsus Peetri waimu wäes.
Kül oli koolitaja walju
Tal *) antud; wäga wahwaste
Roots peksis teda, peksis palju
Ja karistas nii kangeste.
Kuid kandes karistuse jõudu
Ei kohkund ta, waid kogus jõudu
Ni wasar klaasi purustab,
Kuid rauda tema teritab.

*) Wenemaale.

Au kasutumal kiidu läigil
Käis Kaarel kardetawal käigil:
Ta tõttas Moskwa poole seal,
Ja pillas teel nii Wene wäge,
Kui torm wast pillab tolmu mäge
Ja rõhub rohtu aasa peal.
Ta tõttas teel, kus meie ajal
Käis teine wägew waenlane *),
Kui kiire langemise kajal
Ta kautas oma kõrguse.

*) Napoleon.

Ukraina lainetas. Tal rammu
Ju waimu ootel õõgus ammu.
Kõik endse olu ihkajad
Seal rahwa sõda joow’siwad
Ja nõudsiwad nii nurinaga,
Et hetman sidet *) hääwitaks,
Ning Kaarlit kõige õhinaga
Nad ootasiwad aitajaks.
Masépa ümber mässu kisa
Ju kerkis üles: “Aeg on käes!”
Kuid wana hetman, nõnda wisa,
Weel seisis ustawuse wäes.
Ja nüidgi, nagu enne ammu,
Ta seadis hoolsalt oma sammu,
Ei kisa nähtud kuulwat weel,
Waid tõttas järgelt pidu teel.

*) Sidet Suure-Wenemaaga.

“Mis hetman!” mehed rääkisiwad:
“Ta wana meil, ta wõimetu;
Ju rasked waewad riisusiwad
Talt kerge waimu kärsitu.
Miks walitsuse keppi kannab
Ta weel nii wärisewal käel —
Aeg praegu head lõikust annab:
Wõiks Moskwa peale minna wäel!
Kui oleks wana Doroschenko *),
Noor Samoilowitsch **), või ka weel
Paléi ***), ehk jälle Hordojénko +)
Eestwedajaiks meil waenu teel,
Siis poleks wõinud wõeral wäljal
Me wennad lumes langeda ++)
Ja nukralt wabaduse näljal
Ei ohkaks nüid me asjata.”

Nii omawoli õhinaga
Seal noorus rääkis nurinaga
Ja uuendusi ihaldas;
Ning nõnda mõttes mässawas
Bogdani *) wõidud õnnelikud,
Kõik tingimised tarwilikud
Ja endsed hädad unustas.
Kuid wanadus käib waiksel käigil
Ja waatab ette hoolega:
Mis wõimatu, mis wõimuläigil
Ei kindlaks tee ta korraga.
Kes tungib mere täiusesse,
Mis seismas jäise katte all?
Kes astub waimul uuriwal
Ka salaliku südamesse?
Mis ihad sinna istutand
Ja waimu wiljaks waimustanud —
See seisab sügawuse süles,
Kust siis, kui aeg kõik arendand,
Wõib olla ärkama saab üles.
Kes teab? Masépa ommete
Just seal, kust leeb tal südant läitab,
Weel wagusust, weel waikust näitab
Ja lükkab asju lihtsaste.
Sest kudas oskab osawaste
Ta sobitada sõbrustust;
Kuis mõtteid pöörda mõnusaste
Ja kätte saada saladust!
Kuis südamliku sõnadega
Kül pidudel nii palawalt
Wast kurdab ühes wanadega
Ta endisi aega ohkawalt!
Kuis kiidab priiust kärsitulle,
Kuis rihmab seadust rahutulle,
Kuis kurdab ühes kurwaga
Ja räägib targu totraga!
Wõib olla, wähedel on teada,
Et süda tal nii sapikas,
Et soowib wastastelle seada
Ta püigi paelu salajas;
Et pilkamist ka pisematgi
Ei unustand ta elus weel;
Et astet kõige autumatgi
Ei põlga tema püigi teel;
Et ta ei hooli pühadusest,
Ei heldusest, ei armastusest,
Ei tunne tänu hinge al:
Et aina werewoolu ihkab,
Et aina werewoolu ihkab,
Et priiust hinge põhjast wihkab,
Et isamaad ei ole tal.

*) Bogdan Ehmelnitzki (waata eessõna).

Ju ammu kurje mõtteid kandis
Nii wargselt warjul wanamees.
Kuid waenlik pilk kõik tähel’ pandis
Ja mõistis mis tal mõtte sees.

— “Ei, ahne loom, ei hääwitaja!”
Nii kirus mõttes Kotschubei:
“Ei puudu mina sinu maja,
Mu tütre wangitorni, ei:
Sa, kelm, ei lõpe tuleleegil,
Ei lange ausa mõõga löögil,
Ei, see on wäha minu wäes.
Kül Moskwa timukate käes,
Nii wõimetumal wabandusel
Nii asjatumal õiendusel
Sa wannud päewa wihas seal,
Mil olid meie waru peal,
Sa wannud pidu siis, mil mina,
Su terwiseks jõin tänades,
Ja ööd, mil õrna õie sina
Meilt wiisid ära waikuses!”

Jah! Kotschubeid kord sõprus-ahel
Masépa külge kinnitas;
Seal saladusi nende wahel
Ei olnud ial olemas.
Nad kõrwu sõjas sõdisiwad,
Nad kõrwu waenlast wõitsiwad,
Nad pikki nõusid pidasiwad,
Head teine teisel soow’siwad —
Masépa Kotschubeile sugu
Seal awaldaski oma lugu
Ja ettewõtteid ilmutas,
Ja tulewasest tegewusest,
Kül wõitudest, kül wägewusest
Nii ääri mööda arutas.
Ja kuidas oli ustaw talle
Siis Kotschubei nii kindlaste,
Kuid nüid ta wiha õhinalle
On annud ennast täieste;
Ta südant ainus iha täidab,
Hing tunneb ainust ässitust:
Kas ise waub, wõi kas ta wõidab —
Ja tasub tütre teutust.

Kuid ärkand mõtet hinge taga
Weel püiab tema warjata.
“Ta ootwat mures surma aga,
Haud wõida üksi aidata.
Masépa wastu ta ei kandwat
Kül wiha; tütrel olla süid.
Ka tütreleta andeks andwat:
Las wastab Jumalalle nüid,
Miks sõudis teutuse saatel
Ta heitis kõrwal õntsuse…”

Kuid ise aga kotka waatel
Ta otsib sõpru endale,
Ta otsib sõpru hirmumataid
Ja kiusatustes kohkumataid.
Kõik naisele ta kõneles *),
Ja ammugi ju hoolsuses
Ta rasket kaebdust kokku rajab;
Ja waikimata wihaga
Ta naine kõige nõudega
Seal õõgel teda taga ajab.
Öö waiksusestki woodi peal
Ta sunnib teda, sunnib seal
Kül silmawee, kül palwe läbi,
Et tajuks ära tütre häbi,
Ning nõuab wannet — wiimaks mees
Ka tõutab kõik wande sees.

*) Masépa noomib ühes kirjas Kotschubeid selle eest, et tema üle tema uhke ja tark naine walitseb. (A. P.)

Ja Kotshubeiga ühel meelel
Seal astub Iskra *) hoolsaste.
Nad mõtlewad: “Kül kaebe keelel
Me wautame wastase.
Kuid kes on see, kes kindlusega
Ja ühes kasu ootes ka
Nii kardetawa kaebtusega
Läeb Peetri ette peljuta
Ning juhib asjad julgusega?”

*) Iskra, Poltawa polkownik, Kotschubei seltsimees, kes temaga ühel mõttel töötas ja ühte wiisi kannatas. (A. P.)

Poltawa kasakate seas,
Kel põlgtust osaks piiga andis,
Ka oli üks, kes lapse ias
Ju õrnal teda hinges kandis.
Kül tihti, õhtul, hommikul
Nii raskel rinnal rahutul
Mariat ootas murelikult
Ta wiibis waikselt wõsa sees;
Kui aga neiut enda ees
Ta nägi, hingas õnnelikult.
Kuid lootust kül ei leidnud ta,
Ei piinand neiut palwetega,
Sest kartis, et nad kasuta.
Kui teised kindla julgusega
Marial kosjas käisiwad,
Jäi murega ta ikka maha.
Kui wiimaks kohkel kuulsiwad
Ta kõrwad kurwa jutu taha,
Kui karistawalt rahwa keel
Maria peale muda heitis,
Ka sealgi mees, ehk seda peitis,
Ei wõinud ennast wõita weel…
Kui tema kuuldes kogemata
Masépat keegi nimetas,
Sis walgeks läks ta wiibimata
Ja waate maha wautas.

Kes kuu ja tähte walgel weel
Nii süda öösel sõidab teel?
Ja kelle hobune kül kiirul
Nii wirgast jookseb slepi wiirul?

Seal sõidab kasak seisuta, —
Ei kasak puhkust armasta
Ei laane sees, ei lagendikul,
Ei kohutawal kuristikul.

Mõõk helgib tal kuu kiirde ees,
Kuld kõliseb tal koti sees;
Ka hobune öö õrnal walgel
Ei komista, ei kohku jalgel.

Kuld tarwilik on käijale,
Mõõk rõõmustajaks mehele,
Ka tubli ruun on rõõmustaja,
Kuid kübarat tal rohkem waja:

Sest kübara eest jätaks ta
Kül ratsu, mõõga, raha ka,
Ja annaks kübara wast ära,
Kui otsas oleks elu sära.

Miks piab kübart kalliks mees?
Sest et seal kaebekiri sees;
See kaebtus Kotschubei käest kanda
Masépa peale Peetril’ anda.

Masépa aga alles weel
Ei äikse häda aima eel:
Ta endist wiisi asju ajab.
Üks jesuit *) on abiks tal,
Kes rahwa mässu kokku rajab
Ja säeb trooni salajal.
Öö süles, kui kõik sängi tõiwad,
Nad arutused ette wõtwad:
Küll mässust lootwad hulka head,
Kõik teated numbre alla kandwad
Kül oma kaubaks Peetri pead
Ja wassalite **) wannet pandwad.
Üks sant, see käib seal tihti ka,
Kül teadmata on, kust ta tõttab;
Ja Orlik ***) asja-ajaja,
See teda lossis wastu wõtab.
Ja kihwti kõigis külwawad
Masépa teendrid mõnusaste:
Kül Doni ääres, osawaste
Nad hüidwad üles kasakad;
Kül slepi rahwaid ässitawad,
Kül Dnjepri mässu mehi ka +)
Nad hukkatusel hirmutawad,
Mis Peetri wõim neil pakkuda.
Masépa wahwalt ümber waatab,
Ta kirjad käiwad kõigil pool:
Seal Krimmi Tatarlasi saadab
Ju Wene wastu tema hool;
Seal Poolakat ta üles hüiab,
Seal hüiab Türklast üles ta,
Seal Kaarlit kinnitada püiab,
Seal piab sõprust Peetriga.
Ja Wenemaale surma wõrku
Ta tahab walmis teha nüid;
Ei kuri tahtmine tal nõrku
Ei nõrku nõu, ei paha püid.

*) Jesuit Selenski, würsti proua Dulskaja ja üks kodumaalt wäljaaetud Bulgaria ülempiiskop oliwad pea tegelased Masépa äraandlikuis õiendustes. Wiimane käis sandi näul Poolamaalt Ukrainasse ja tagasi. (A. P.)
**) Wassal on laenuwalitseja, see kel mõni maakond teise käest laenuks walitseda saadud.
***) Philip Orlik, kindral-kirjutaja, Masépa asja-ajaja, sai pärast Masépa surma (1710) Kaarel XII. käest Weike-Wenemaa hetmanni tühise aunime, läks wiimaks Muhamedi usku ja suri Bendéras 1736 aasta ümber. (A. P.)
+) Dnjepri jõe äärseid saporogi kasakaid.

Kuid kuidas kohkus ta, kui äike
Ju wiskas alla välgu läike!
Kui ausad Wene ülemad *)
See kaebduse, mis saiwad nad,
Ta enda kätte tallitiwad,
Ja ähwarduste asemel,
Kui ohwrile nii heldusel
Weel lahkust armu läkitiwad;
Masépa auusust uskudes,
Ja kaebdust kiusuks arwates,
Ning teutuseks tunnistades
Tsaar ise Juudast **) waigistas:
Ta neid, kes kaeband, karistates
Ka taltsaks teha tõutas.

*) Sala sekretar Schafirow ja grahw Golowkin, Masepa sõbrad ja warjajad; nende peal piab õiguse pärast Masepa pealekaebajate kohtu ja karistuse hirm seisma. (A. P.)
**) Juudas-äraandja.

Masépa madu südamega
Seal kaebab tsaaril kurbtusega:
“Ilm näeb, teab Jumal weel:
Kakskümmend aastat elu teel
Ta teenind riiki truudusega
Ja ikka tsaari heldusega
On armul ohtralt ehitud…
Mis asub kaebajate mõttes?
Kas tema nüid weel hauda tõttes
Saab äraandjaks arwatud,
Et maha jätta häbi-mäge.
Eks Stanislawile *) ju wäge
Kord põlgades ta keelanud;
Eks külmalt krooni peale waatnud,
Eks kirjad tsaari kätte saatnud,
Kus teda üles kutsutud?
Eks heitnud kõrwa khaani püided **)
Ja Türgi sala üles hüided?
Eks olnud ikka tema hool,
Et seista kindlalt tsaari pool
Ja igat wastast wautada, —
Ei hoolinud ta elust weel —
Ja nüid, ja nüid wõib waenlik keel
Ta halli pead nii häbistada!
Ja kes weel? Ühes Iskraga
Seal Kotschubei, kõik sõbrad seega!…”
Ja were-ahne silma weega
Nii alatult, nii häbita
Sis nende surma nõuab ta… ***)

*) Stanislaw oli Poola kuningas.
**) Õnnetu sõjakäigu ajal Krimmi, soowis khaan Gasi Girei temal Tatarlastega ühendada ja ühes koos Wene wäe peale langeda. (A. P)
***) Oma kirjades kaebas ta, et tema pealekaebajaid wäga kergeste olla piinatud, nõudis järele andmatult nende nuhtlust, kus juures ennast Susannaga, kelle peale ühekohtused wanakesed ilm-süita kaebasiwad, ja grahv Golowkini prohwet Danieliga kõrwa seadis. (A. P.)

Kuis? Kelle surma? Mis ta nõuab!
Ja kelle tütar hõlmas tal?
Kuid külmal mõttel, kaaluwal
Masépa säetud sihil sõuab.
Ta räägib: “Miks ta rumal mees
Nii suisa minu wastu wõttis,
Tal endal mustad püided mõttis,
Ta surma ise otsib ees.
Mis tahtis teha ta, mis ootis?
Mis peale õiete ta lootis?
Ehk — kas siis tütre armastus
Wõib isa süidi alandada.
Kui armul asja unustada,
Siis — mull on endal õnnetus.”

Maria, kaunim marjukene,
Weel maitsed elu magusat!
Weel sa ei aima, hellakene,
Missugust ussi armastad!
Mis ime wõim on sind kül wõitnud
Ja toore waimu külge köitnud
Nii wääramata wäe al?
Kuis oled ohwriks antud tal?
Kuis temas kähar-juuksed, walgeid,
Ta kahwatanud kortsus palgeid,
Ta waund waadet wälkiwat,
Ta kihwtist kõned kawalat
Sa armastad nii ägedaste:
Sa wõisid emast wõõrduda,
Sa wõisid nõnda wagusaste
Ka eksiteele astuda!
Wist pimestawa pilkudega
Sind wanamees on wõrgutanud;
Ja kurjast oma kõnedega
Su selge waimu wangistand;
Sa tema peale õrnusega
Nüid waatad pilgul wallatul,
Sa hoiad teda hellusega,
Su häbi on nii armas sul;
Ta on sul nagu õnne sära,
Kui karskus kallis, kiidulik,
Sest õrnus ella häbelik
Sult langedes on läinud ju…

Ja mis on häbi ilma sees?
Mis hoolid sellest siis Maria,
Kui tema jalge ette siia
Ju waub uhke wanamees,
Kui tema hõlmas unustada
Wõib hetman waewad, raskused,
Kui omad teud, tahtmised
Kõik julgeb talle jutustada?
Ka karskusest ei kahju tal, —
Üks ainus tundmus hinge al
Wast nagu pilw on pimendamas:
See minewik ta mõtte sees;
Seal wanemaid siis enda ees
Ta kodus näeb kurwastamas,
Sest wanaduses waaruwas
Nad aina üksi ohkamas
Ja abi, troosti ihaldamas…
Oh, kui kül oleks teada tal,
Mis heljub ju Ukraina üle!
Kuid tema eest on warju al
Weel saladuse kurnaw süle.

(Esimese luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. juuli 1886, lk 106-111.

Uue aasta algul

 Hruschtschov-Sokolnikowi laul.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Ehk lootus küll meid igal aastal petab;
Uus aasta mööda läeb, kuis endne läind,
Kuis rahwas siiski rõemul wastu wõtab
Noort last, kes päewa walgust näind.

Tall läheb wastu lootus elu-laewast,
Tal tõstetakse terwituseks klaas,
Talt palutakse peasmist hädast, waewast,
Et awatud saaks õnne aas?

Wõib olla, need on mõtted kujud aga,
Mis naerulikud näitwad meie aal,
Kuid kindlalt kanname neid hinge taga
Ja ootame neid usu naal.

Oh, kui meilt lootuski ju ära kauks,
Siis pimedaks läeks hinge otsiw silm,
Siis elu nagu külma hauda wauks:
Tõeks wangitorn siis oleks ilm.

Me usume… Ja kui ka peaks petma
Uus aasta meid, kuis tema kadund kaim —
Tõist saame jälle rõemul wastu wõtma:
Hurraa! uut aastat usub waim!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 238-239.

Kolm palmi

M. J. Lermontowi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal awaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kaswasid endisel aal,
Ja palmide warjus, kus wagune wahe,
All oli üks allik, nii wärske, nii jahe;
Ja allikat warjas lai lehtede tiiw,
Et liiga ei teinud tal leegitsew liiw.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid weel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei wõerast, kes oleks ehk wilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust wõtnud;
Ja wähemaks jäiwad ju leekide ees
Mahl warjawais lehtis, woog allika wees.

Kolm palmi siis tõstsiwad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi waatele lõbu me loo, —
Su otsus — oh taewas — meil õigust ei too!”

Ja waata — ju sinawa kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkiwad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laewadgi laeneselt weelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk warjaw tall turja peal wilkumas näib;
Käed ajuti awawad telgi ust wäha,
Et nuuskiwad silmad wõiks eemale näha;
Ja wiledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osawalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab waest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal woldine ülikuub õlgasi ehib
Ja walendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii wõimus, nii wäes,
Mees ommeti mängitab oda weel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning wilusse kipub nii wana kui noor:
Wett wärsket need tulijad otsima tõtwad, —
Ja palmid neid terwites wastu ka wõtwad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soowiwad neile küll õnne küll head.

Kuid waewalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirwes teeb agaralt hukkawat tööd:
Ja eluta langewad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuwad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Woor teele läeb jälle, kui lehwitsew wöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Waest lademe tuhka ta jätab weel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat warja seal haljendaw roht;
Ehk allikas prohwetilt palub küll katust,
Kuid laenetew liiw talle ähwardab matust.
Weel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233-235.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägiwad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra wäärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii wäga õrn ja aruldane weel;
Kõik terwe ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädwalt wilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, —
Siis hoia teda laimdus-nooli wäest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa waene, sant —
Üks sõbra süda — rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant — waene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Laulja needmine

Ludwig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitswad aiad kõik ringi seisiwad,
Ja allikad ja kaewud neid aidu kastsiwad.

Seal elas wõidurikas ja wägew kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta waade wihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja werd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksiwad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsiwad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsew noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsewalle: “Mu poeg end walmista;
Kõik laulu sügawused käi waimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja warsi suures saalis ju lauljad seisawad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuwad…
Kui wirmaliste walgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja wõtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrwal kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulwad armastusest ja kuldsest kewadest,
Nad laulwad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulwad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulwad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisawad,
Ka toored sõjamehed seal tundwad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoowab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta wiskab lauljatel.

“”Te rahwa eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tuliwihane;
Ja nooremehe rinda ta wiskab mõõga siis:
Sealt woolab wälja weri, kust kõlas lauluwiis.

Kui wälgust kohutatud kõik waatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda wanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Weel wärawa ees wäljas jäeb seisatama ta,
Seal wõtab oma kandli nii kalli kõlawa
Ja wastu kiwi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii waljult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis walitsegu waesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise waim!

Sul lauluriigi rööwel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad weres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui wiimne ohkamine, mis õhku hoowanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab weel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, wõib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis hääwitaw, kuis hirmus on laulja neediw heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.

Poltawa I

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.

Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Eessõna.
Eesti keele ümberpanekulle.

Luo kauni Sulle luule süles
Toon, Eestirahwas, heldel käel;
Ta ärkand Wene wäljal üles;
Ta wõrsund Wene waimu wäel.

Täis selgust hiilgab tema sisu,
Täis kindlust tema kõne käik, —
Ja kudas küiab waimu isu
Ta lihtne lehkaw luule läik!

Sin liitnud kokku luuletaja
Need läikwad asted ajaluost,
Mil kerkis Wene wõidu kaja,
Mil rauges rammu Rootsi suost.

Need asted kodu Sinu käigil
On hüidnud üles, Eestimaa…
Nad hüidku lõbu luuleläigil
Siin Sinu rahwa rinda ka!

J. T.

Wenekeelse alguskirja.
Eessõna.

Poltawa lahing on üks neist kõige tähtsamatest ja kõige õnnelikkumatest Peetri Suure walitsuse aja sündmustest. Tema peastis Wenemaad waljumast waenlasest; kinnitas Wene walitsust lõuna pool, tegi muretuks uued asutused põhja pool ja näitas riigile Peetrist sisse-toodud uuenduste jõudu ja sõudu.
Rootsi kuninga eksitus on wana-sõnaks saanud. Teda laidetakse ettewaatamata oleku pärast, luetakse tema sõjakäiku Ukrainasse (Weike-Wenemaale) mõtlemata teuks. Kritikuste tahtmist ei jõua ju täita, iseäranis pärast õnnetust. Kaarel läks sellel sõjakäigul ometi Napoleoni kuulsast eksitusest kõrwa: tema ei tõtanud Moskwasse. Ja kas wõis tema oodata, et rahutu Weike-Wenemaa oma Hetmani *) eesmärgi järele ei astuks ja Peetri walitsuse wastu mässama ei hakkaks; et Löwenhaupt **) kolm päewa järestiku löödud saab, et wiimaks 25,000 Rootslast kuninga enese eestwedamisel Narwa joosikute eest pakku põgenewad? Isegi Peeter kahkles kaua pealahingu kui häda-ohtliku asja eest kõrwa hoides. Selles sõjakäigus uskus ka Kaarel XII. wähem, kui kunagi enne, oma õnne: see waarus ju Peetri waimu ees.
Masepa on üks selle aja kõige tähtsamatest meestest. Mõned kirjanikud tahtsiwad temast wabaduse wägilast, uut Bogdan Ehmelnitski’t ***) teha. Ajalugu näitab eda kawalustel ja kuritöödel harjunud auahneks, Samoilowitsch’i, oma heategija, õnnetusse lükkajaks, oma õnnetuma armastuse isa ära hukkajaks, Peetri wastu hakkajaks enne tema wõitu, Kaarli äraandjaks pärast tema langemist: tema mälestus, mis kiriku wandealla pantud, ei wõi ka inimese suo wande eest warju leida.
Keegi kujutas romantilikus uudisjutus Masepat wanaks argpüksiks, kes sõjariistadega ehitatud naisterahwa ees ära kahwatab, peenendatud hirmusi, mis üksi Prantsuse näitemängus kõlblikud on, üles näitab ja muud. Parem oleks tarwis olnud mässawa Hetmani waimu pärisomandusi selgitada ja mitte omawolilikult ajaluolist inimest teistsuguseks teha.

A. Puschkin.

* )  Nõnda nimetati selleaegist Weike-Wenemaa walitsejat, kes aga Suur-Wenemaa käsualune oli.
**) Rootsi kindral.
***) Ehmelnitzki tegi Weike-Wenemaa Poola walitsuse alt lahti ja ühendas Suur-Wenemaaga.

Pühendus

Toon sulle ta — need healed aga
Kas kostawad Su kõrwu ka?
Kas mõistab Sinu waim, nii waga,
Mu hinge iha arwata?
Wõi pühendus, mis luuletaja
Su ette kannab kartuses,
Kui armastusgi, wastu-kaja
Ei kuule Sinu südames?

Oh tunne healegi, mis Sina
Kord nõnda hellalt armastand,
Ja mõtle, et ei ole mina
Sind ialgi weel unustand;
Su kurblik elu, Sinu waade,
Su sõnad, Sinu wiimne heal —
On üksi pühenduse saade,
On üksi õis mu aasa peal

Esimene lugu

Kül Kotschubei *) on kuulus mees.
Käes aasamad tal otsatuste;
Seal sööwad wabaduse sees
Ta hobused nii hooletuste.
Poltawa **) ümber paistawad
Ta hooned, aedades nad aga
Seal tema rikkust näitawad,
Tal nahka, kulda, hõbedat
Kül lahtiselt, kül luku taga.
Ja Kotschubei on uhke mees,
Kuid mitte oma wara üle,
Ei uhkust tema hinge sees
Too õnnistuse ohter süle,
Waid oma tütre üle weel
On uhke tema isameel.

*) Adarsili Leontjewitsch Kotschubei — kindral kohtunik, üks nüidsete grahwide esiwanematest. (A. P.)
**) Poltawa-linn Weike-Wenemaal.

Mis imet ka sel uhkusel:
Maria *) on ju wäga ilus.
Ta õrn, kui õis, mis kewadel
Wast kaswab warjul wõsa wilus.
Ta seisab sirgelt, nagu nool,
Kui kaunim pappel kõrgustikul,
Käib kergelt, kindlalt igal pool,
Kui luik, kes liigub waiksel wool,
Kui hirw, kes hüppab kuristikul.
Rind nagu waht on walge tal;
Ta juukse lokid lehwiwal,
Kui pikse pilwed pimendawad;
Ta silmad tähel särawad,
Ta huuled roosil punendawad.
Ei aga ilu õitsewat
Seal üksi temas imestata:
Ta igal pool on tuttaw weel,
Kui neiu, kel nii mõistlik meel,
Kel rind nii karske, rikkumata.
Ja kosilasi selle eest
Ei wäha talle kokku tõttu;
Maria see ei soowi meest,
Ei ühtegi neist wastu wõta.
Kuid wiimaks hetman ise meel
Ka kuulab teda kosja teel **).

*) Kotschubeil oli mitu tütart; üks neist oli Masepa sugulase Obidowski naine. Seda, kellest siin räägitakse, nimetati Matrena. (A. P.)
**) Hetman Masepa kosis tõeste oma ristitütart eneselle, aga teda ei wõetud wastu. (A. P.)

Kül hetman wana ju ja walge,
Kül kortsus juba tema palge;
Kuid ei ta tuim weel tundmustes:
Ta tunneb armu südames.

Noor süda silma-pilgu süles
Kül kiirgab, kustub. Armu teel
Wast uinub ta, wast ärkab weel —
Uus päew uut iha hüiab üles,
Kuid mitte nõnda kergel nõul
Ja nõnda lendwa ihke läigil
Ei wana süda waardu jõul,
Kes angunud ju aja-läigil.
Kül on ta wisa kuumuma
Ja armu leegil õõguma;
Kuid kerkind leek ei kustu ära:
See õõgub, kunni elu sära.

See pole hirw, kes kalju taga
On kotka peidus kartlikult:
Eestuas ootab neiu aga,
Ta ootab otsust kärsitult.

Ja ema sealta ette tõttab,
Ja käest kindlalt kinni wõtab,
Ning ütleb, ütleb wihaga:
“Oi wanameest, oi paha waiimu!
Ei! Kunni meil weel elu aiimu,
Ei seda siin wõi sündida.
Kül isaks ristitütre wastu
Ta piaks ennast pidama…
Kül aga tahab temaga
Weel abielussegi astu.”
Maria kohkus. Kohtudes
Läks nägu walgeks nagu waha.
Ja minestanult langes maha
Ta trepi peale tuikudes.

Ta ärkas kül, kuid silmad ruttu
Lõi kinni; sõnakestki juttu
Ei kuulutanud tema keel.
Kül wanemad ka waigistada
Ta waimu wõimsalt tahtwad weel,
Et kurja kartust kautada… *)
Kuid asjata. Kaks päewa seal
Kül jalul wast, kül wodi peal
Ei söönud ta, ei joonud juba,
Ei olnud rõõmu, rahu tal.
Ja koidu tõusul kolmandal
Ju oli tühi tema tuba.

*) Wanemad arwasiwad, et Maria kartuse pärast Masepa wastu nõnda suguses waimu waewas oli.

Kõik oli aga udu sees,
Kuis kadus ta. Kuid kalamees
Sel öösel kuulis kerget juttu
Ja sõidu healt, mis soikus ruttu,
Ning kahe ratsu jäljed weel
Ka walgel nähti wälja teel.

Ei wõi ju üksi õitsew mees,
Kel ruugid juuksid, rõõsad palged —
Kül wõib ka see, kes haua ees,
Kel juuksed hallid, hõbe walged,
Noort neiu südant salaja
Siin enda külge siduda.

Ja warsi kostis wanemille
Ka kõrwu teade kohutaw:
Maria — ah mis teutaw —
Ta annud ennast hetmannile!
Nii autu, et nad häbiga
Ei julge juttu uskuda.
Siis alles tõde awalikult
Weel astus üles ilma ees,
Siis alles tunti täielikult.
Mis mõjus neiu waimu sees,
Siis alles selgust saadi sinna,
Miks tanu alla tema minna
Ei tahtnud nõnda tungiwalt,
Miks maadles sala mõtetega
Ja kosijaile karedalt
Seal wastas uhke waikusega;
Miks nõnda waikselt pidu peal
Masepat üksi kuulas tema,
Kui see wast juhtus kõnelema,
Ja karik wiinal kihas seal;
Nüid alles iga tuttaw teadis,
Miks nõnda lustil laulis ta,
Kui istus kuskil üksinda
Neid laulusi, mis hetman seadis *);
Miks waatles waimustuse sees
Ta wäemängu, nagu mees,
Ja miks ta kuulatada püidis,
Kui wägi walitseja ees
Wast hõiskel terwitusi hüidis…

*) Rahwa jut lueb Masepa tööks mõned laulud, mis rahwa mälestuses praegugi weel alles on. Kotschubei kirjutab oma kaebduse kirjas ka ühelt isamaalisest laulust, mida Masepa olla luuletanud. See laul on tähtis, mitte üksi ajaluolikult. (A. P.)

Küll Kotschubei on kuulus mees.
Tal palju sõpru linna sees.
Ta oma au wõib uueks luua,
Poltawat mässu teele tuua;
Wõib uhket wastast hukata
Ja tema oma lossis ka
Tal’ tasumiseks hoopi anda;
Wõib täielikult toore jõu
Kül murda… aga teine nõu
On Kotschubeil ju mõttes kanda.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 74-77.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Wahel waatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat wööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et wanadust waewaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palawaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja waewa:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taewa?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile wiib surma hool.
Taewa wäed, oh kaitske weel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime wõim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haawu parandagu:
Et wõiks rikas, waene mees
Waba olla waewadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Wõiwad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis wenna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kewade on käe,
Talwe tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taewast loidab.

Päikse walgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Wesi ojas weerlemas,
Laene järwes keerlemas,
Kalda poole waub
Sinna ära kaub.

Pajud, haawad
Lehte saawad,
Ploomid juba
Õelmid a’awad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsewad maad,
Ime ilusaks kõik lähwad.

Kodu pinnale
Tulnud kewade,
Wiinud talwe mured ära.

Rahwa südame,
Toonud lootuse
Jälle kewadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Laulud 4.

Heine järele A. Däniel.

Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin wäha;
Kui silma wõin sull’ waadata,
Siis rõem mu palgel naha.

Sa wiskad, wihkad tõesti mind —
Nii lausuwad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis — kuuled?! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 3

Heine järele.

Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei weel tunud armuke!

Öösi waewlen waene woodis
Rahutult, mul silmad wees.
Unistades, nagu haige
Päewal olen jälle töös.

A. Daniel?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

1 2