Mu arm ….

Robert Burns’i järele G. E. Luiga.

Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.

Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni weel
On merepõhi wees.

Kui kaljud kokku sulawad,
Kui kuiwab merepind,
Kui kuu ja päike kustuwad –
Hing seni ihkab sind.

Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat wersta ka
Mind keela tulemast!

Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785

Jõe kaldal

Goethe järele J. Parw.

Et woolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.

Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui wette mina,
Sest weega kaasa woolage!

Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassowi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohwrud sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, walskus õitseb ilmas,
Weel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need waese ema pisarad,
Mis lapse järel woolawad,
Kes were wäljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756

Ehituse plaanid

H. Ibseni järele G. E. Luiga.

Mäletan weel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!

Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiwa, üks suur ja teine neist weikene:
Suur koduks saab suurele luule waimule,
Ja weike weiksele kenale neiule.

Küll ilus ja tore plaan oli mu waimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiw liig weikene, weike weel lapitud sai!

Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764

Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgaw loit
Kui tuleleek, mis kumaw koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal wõidurõõmsalt kõlas wiis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlw, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Ei lained

Ei lained sellest seletust wõi anda,
Mis warjawad nad märjas woogudes,
Nii ainult näost ei wõi ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid wastu taewast,
Ja põhjas siisgi wesi wagune;
Nii wõib ka süda walutada waewast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust wõiks saata,
Ei pärlid sääl, waid surma näeksime;
Wõiks waenlasele südamesse waata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739

Maria Stuarti laul

Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas

L. Eichwaldt

Hääd terwist, kallis Prantsusmaa,
Mu kaswukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.

See laew, mis sinult kannab mind,
Wiib poolt mu waimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.

Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.

Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilwe ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm weike, rohkest nuttu,
Nii armastuse wiis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurwastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902

Elu puhke paigad

Saksa keelest Eewa Nõmm.

Kewade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta waatab üles,
Uinub weel kui inglike.

Suwi.
Haljal aasal puude wilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulewik, nii hiilgaw, ilus
Seisab waimu silma ees.

Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.

Tali.
Pehmel toolil tule walgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.

Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656

Mul on kui kuuleks oja

(Eichendorfi laul.)

Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas woolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrwu kangelta.

Mul on kui hüiaks ööpik
Mul wastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!

Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgaw niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.

Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttaw iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …

Jaan Parwe tõlge.

Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820

Õiguse ülemlaul

Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.

Aastatuhandaid on Sinu walgus paistnud, sunnitused tõusiwad ja läksiwad hukkad, mäed langesiwad, aga Sinu iste ei liikunud igaweste.
Sinu õlade pääl seisab maailma wägewus ja oma otsaesisega kannad Sa taewast ülewal.
Sa sirutad oma käe wälja – ning maa wäriseb, tema sügawused liiguwad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu waated on otsekui mõegad, kui lõikaw mõegatera! Need tungiwad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––

Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715

Olewikust otsi rõõmu

Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.

Määramata sügaw meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened lööwad laente pääle
Pilwed katwad wete woogu,
Tulewik su ees on tume:
Ainult olewik on julge
Temast otsi elurõõmu.

Waata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilwe poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab waba kotkas? –
Ainult olewik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Päewapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päewad
Ilusamad sõudwad mööda:
Ainult olewik on julge,
Temast otsi elurõõmu.

Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621

Kesk laia orgu lagedat …

(Среди долины ровныя…)

Mersljakowi järele B. Weber.

Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kaswamas
Suur uhke tammepuu.

Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat wahi pääl.

Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulwab torm –
Kes wõtaks kaitseda?

Tal männad, kased kaharad
Ei kaswa ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.

Oh, wileks wõimsal tammelgi
On üksi kaswada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!

Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668

Oh õitsegu need waiksed päewad

Saksakeelest W. Grünstamm.

Oh õitsegu need waiksed päewad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläewad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taewarahu
Mu süda täis saab igawest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need waiksed päewad! –
Miks wanu haawu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäewad
Nad igaweste uinuma.
Nüüd on weel asja rõõmustada,
Weel aeg, et olla õnnelik,
Weel õieline elurada,
Weel eemal tume tulewik!

Oh õitsegu need waiksed päewad!
Torm tõuseb liialt waragi.
Küll uusi pilwi silmad näewad
Ja lained tõuswad taewani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkaw süda, hing ja meel!
Kõik mustad warjud, taganege!
Weel õnnepäike paistab, weel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634

Jällenägemine

Petöfi järele Jaan Parw.

Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda waatma tõtates
Ta tuppa astun ma.

Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa wälja armuga?

Nii mõnda soowi südamest
On wälja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igawaks,
Ehk hobu lendab küll.

Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui wili oksalla.

Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577

Lõwi kaswatamine

Krõlowi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.

Jumal kinkis lõwile
Noore priske pojukse.
Enne weel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli wälja pesassa
Kuningana sammuma.

Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarwis kaswatada
Suure riigi kuningaks,
Walitsejaks wägewaks.

Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kaswata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahwal’ rammu annaks?
Lõwi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.

Wõtan wahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus waletaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.

Wõtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Walitseja üle maa
Peab wabalt waatama.

Aga lõupart? Wägew mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiwiilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarwis kosuda. –

Lõwi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured wead.
Kaswatada kuningast,
Seks on tarwis kangelast.

Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilwe piirilt maha,
Wõttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kaswata!

Isa-lõwil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Walitsejat walitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.

Lõwikene lõbuga
Wõttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa jka mere
Noore lõwi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!

Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõwi kaswis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Wiimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.

Riigi suured ülemad
Lõwi juurde tõtsiwad;
Rahwast murrus kokku sõudis,
Lõwi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas ­–
Kuis see rõõmu paisutas!

Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina walitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahwast õnnesta’!

Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarwis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l   p e s i   p u n u m a.

Hilja troonilt hüüeti,
Parandust weel püüeti:
Poeg, su kaswatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa walitsejaks saad;
Tunne rahwast, tunne maad!

Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666

Suurem töö

Chomjakowi järele Wene keelest G. E. Luiga

Suur on töö, wõidelda walwes,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palwes,
Sest aga suurem on weel.

On sulle haawasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud walidad wäed.

Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päewad ja ööd –
Wõta siis uskus, sa wäeti,
Tee seda suuremat tööd.

Temale antud on tiiwad,
Kergelt, ja wägewalt need,
Ülesse kõrgel sind wiiwad,
Kuhu ial waen ei saa teed.

Üle wangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle waenlaste karja
Üle wiib kaugel sind ära.

Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741

Minu wärwid

J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.

Kolme wärwi taewa sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme wärwi pean mina
Üliarmsaks alati.

Üks on wärwi roosikarwa,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarwa
Üle laia ilmamaa.

Üks see kumaw koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.

Oh, kuis täidawad nad rinda
Imelise wõimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!

Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Weel sinu kodu õied ehiwad,
Ja kuni kuldsel kewadisel wilul
Weel linnud leht’des armust laulawad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Weel õhtal hoowab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päewale.

Sind armastan weel siis, kui truuduseta
Sa armuwande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594

1 2 3 4 5