Sureja laps

Uhlandi järele M. Kiisk.

“MIs äratas mu unest mind
Nii magus, mahe hääl?
Oh ema, waat’, kes wäljas weel
Nii hilja laulab sääl?”

“”Ei kuulda, näha midagi,
Oh uinu hellaste!
Ei nüüd wist laulma tule ju
Sul keegi, kallike!””

Olevik nr 52, 24. detsember 1894, lk 1133.

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis wõtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii wäha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutaw wari,
Betlema wäljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’wad ta wanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Waikind prohveti suu —
Kes on weel laewukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügawa haua siin kaewas.
Elu, mu elu, küll walu sind waewas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes waewa siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Waata, mis sinises taewases meres
Heljub üks lõuke pilwede peres.
Waiki, mu elu ja ahastaw piin,
Kurblikud laulud, kõik waiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taewa ingli lauluhelgil
Pühal öösel waikseste
Ilmub kõrgel taewa telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla waates,
Õnne saates
Toob meil talwel kewade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrwusse:
Tema kustutas su wõla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taewaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

 

Talwine

Puschkini järele J. Kiwisaar.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl wana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie wana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures waikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Wõi su wärtna wuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Wett läks tooma kaewule.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Hulga nõuu

Goethe järele J. Parw

Kui räägid iga ühega,
Ei kedagi siis kuule sa,
Sest igal mehel meeste seas
On ise omad mõtted peas.

Mis moodi elamise wiis
Küll oleks kõige parem siis?
Kui mehi kõik ei tunne sa,
Siis oled kadund korraga!

Olevik nr. 47, 22. november 1893, lk 1006.

Päike ja kuu

Wenekeelest M. Kampmann

Pikal päewal wäsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike wenda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palwet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke walwab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme wara, wara päiksel
Koputab wend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendwad, kuked laulwad,
Kellad hüüdwad palwele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Wend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahwand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab wihma, puhub tuul,
Lapsed ei wõi õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Õhuriik

Goethe järele J. Parw

Maailm on wäga lai ja pikk
Ja taewas kõrge, kumerik;
Ei seda nõnda kergeste
Wõi äramõista inime’.

Kuid otsatumas ruumiski
Peab a’ama kindlaid sihtisi,
Sest anna auu see luulele,
Mis tungib läbi pilwede.

Olevik nr 46, 15. november 1893, lk 983.

Wiimsed lilled

Sergei Sosanowi järele wabalt A. Rennit

Wiimseid kurbe suweandekesi
Ettewaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutwad hingamas,
Ja neid waates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustaw õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas weel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

 

Taewas ja maa

Wenekeelest A. Grenzstein

Kui ilus on taewas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadwad:
Nad heljuwad pilwede piirede sees
Ja lendawad koitude wiirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadwad!

Kui awar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadwad.
Küll leiawad küla ehk metsa ka –
Weepeeglis neid näitawad iluga:
Neid taewale ette nad seadwad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta waatas maailma ja taewasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olewik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Kilwani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe jalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilwani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taewa raal.
Kilwani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha wõis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkwad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilwani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatamas walus
Kilwani last peab hõlmas weel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks weel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palwe,
Ei keegi wõida surmasalwe.
Tal wiimaks tuleb mõte meele,
Ta wõtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlwili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuwalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma warrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi weel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilwani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh wägew Waim!” ta hüüab waluga,
“Miks naljatad, kui ema süda walus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuwalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen wastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi wõi sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilwani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886

Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Haud

Aleksei Koltsowi laul.

Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tukswa Wene were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867

Wiimane palwe

Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.

Suud tahan anda, armsam, sul
Ma wiimast korda weel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.

Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’walt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma waene näha saa!

Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996

Emale

Petöfi järele Jaan Parw.

Ema, ema, waene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laewast
Lootustuwi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su wiimne soowimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmawesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Wiimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i w a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohaw kiirel woolul,
Wiibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päew walge,
Nõidusliku iluga,
Wihisedes weerwad lained,
Kaetud walge wahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taewas tähte wöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Wahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe waikuses.

Säält Tscherkessiast, weriwaenlast
Hiilab pilgul terawal,
Kes Kubani maade taga
Wõitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, walud
Kõlawad ta häälessa:

Et nii suur ja wägew loodus,
Wõimus wältaw järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduw tolmuterake. –

Ja need wiisid kaja saatel
Sõudwad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koowad taewa sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921

Põlew armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi wäel, sa särgi wäel,
Ma oma hõlma wõtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks warju waiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiwiks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980

Ema palwe lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taewasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügawas
On leida sääl, kus wagalt südamest
On ema palwetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad woolawad
Küll armastawa ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda weikest hurtsikut
Sääl küünlatulest waewalt walgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi weel pühakodadest:
Sääl palwetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstiwad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiiwul wiib meid taewasse.
Ka inglid waatwad taewa kõrguselt,
Kui ema palwetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

1 2 3 5