Üksinda

Üksikult ja waikselt nutan
Igawuse hõlmassa;
Kurwalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-wilul,
Kas ei kell’gi silmas wesi,
Kas ei kell’gi süda walul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt woolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4