Jumal ei jäta waeseid lapsi aitamata

Wene keelest.

Õhtu tähed kiirgasiwad,
Waikne oli kõik maailm,
Lumi säras, üksnes õues
Paukus talwe käre külm.

Küla tuisan’d tänawates
Waarus waene lapsuke,
Wana hilbukeste kattel
Wärises ta ihuke.

„Jumal!“ kaebas lapsukene
„Külm ja nälg, mull’ waewaks saad.
„Kes mind soendab ja toidab,
„Oh, sa helde Taewa taat?“

Küla eit käis sama teeda,
Kuulis waese nuttu teelt
Wõttis kaasa, andis süüa,
Rõõmustas ta kurwa meelt.

Pani marjukese sängi,
Kattis sooja waibaga.
Sõba silmil, nägu naerul –
Juba uinus magama.

Jumal toidab metsa linnud
Lilled lastel kosutab,
Ju ta siis ka waeseid lapsi
Ikka hädast awitab.

– dd –
Eesti Postimees nr. 16, 14. aprill 1882, lk 3