Rubriigiarhiiv: Mihkel Veske

Postipoiss

Vene keelest ümberpannud M. Veske.

Seal sõidab vile postivanker
Suurt maanteed mööda vurinal,
Ja kellukene kurval viisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurvalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina vaene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Kah isa sõnad

Dr. Veske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahvas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kasvis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Vaimuöö me vara alus,
Poeg, ta väga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus vaob!

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõvijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes võib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes võib taivest jagu saada
Muu kui päike ülevest?

Kes võib veervel’ päeval’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll võivad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saavad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutavad –
On ju otse nahased!

Kes võib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki välja anna:
Astku alla vanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Vaimuöö, see võtku võimu
Üle terve ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111.