Postipoiss

Wene keelest ümberpannud M. Weske.

Seal sõidab wile postiwanker
Suurt maanteed mööda wurinal,
Ja kellukene kurwal wiisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurwalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina waene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Kah isa sõnad

Dr. Weske järele.

Minu isa ütles mulle:
Ikkes jälle meie maa,
Ikkes jälle meie rahwas:
Armas poeg, sest rõõmusta!

Kuidas ike neile tuli?
Ütle, isa, minule!
Isa ütles: Ike tuli
Kui see ehatäheke!

Ike kukkus neile kaela,
Kammits kaswis jalgesse,
Ämblik kudus peene paela,
Udu asus silmile.

Waimuöö me wara alus,
Poeg, ta wäga lõbune!
Pimedate ööde salus
Lõpetas ta priiduse!

Mina uuest’ isalt nõudsin:
Kas neilt orjus jälle kaob?
Isa ütles: Ei ta kao,
Orjus tõuseb, priidus waob!

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib silma kisku lahti,
Kui sa tema kinni pead?
Mis sääl teha lõwijahti,
Kus on eeslid küllalt head?

Kes wõib udu ära aada
Luhast, soodest, rabadest?
Kes wõib taiwest jagu saada
Muu kui päike ülewest?

Kes wõib weerwel’ päewal’ hüüda:
Päike, üles tagasi!
Künkale küll wõiwad püüda –
Öö neil tuleb ometi.

“Aga kui nad aru saawad,
Isa, nad on pahased?”
Tühja! Nad meid kaisutawad –
On ju otse nahased!

Kes wõib pastlal’ paika panna,
Kui ta kulund – ainult auk?
Haud ei ühtki wälja anna:
Astku alla wanarauk!

Pojukene, rõõmustele:
Meie koit on kumamas,
Meie koidutäht on hele –
Nende ilm on udukas.

Waimuöö, see wõtku wõimu
Üle terwe ilmamaa!
See toob meile rikast põimu,
Armas poeg, sest rõõmusta!

A. G.

Olevik nr. 5, 3. veebruar 1898, lk 111