Pärdik

Ehk sa küll rassket waeewa näed.
Auust, tänust siiski ilma jäed,
Ja palgaks leiibagi ei anta, ega kallja,
Kui sinu töö ei too tulu ega nallja.

***

Mees koidikul, kuis külas wiis,
Läks kärmest tööl adra taha
Ja kündis nõnda wirgalt siis,
Et higi woolas pallgelt maha.
See eest, kes iial mööda läeb,
Tall soowib jõuudu, pikka iga.
Kõik seda pärdik pealt näeb
Ja mõtleb: Mis ka minul wiga
Niisama saada auustud
Ja kõigest rahhwast kiidetud?
Ta wõtab nõuuks tööle minna,
Ning tallub suure paku sinna:
Kord pärdik pakku sellga seab,
Siis mööda maad tend wahel weab,
Kord katsub teda tandsitada,
Kord mööda muru weeretada,
Kord pakku kõrwalt pigistab.
Ahw isi hirmsast higistab.
Ja lõpeks olli ta end jõuutuks wäsitanud,
Kuid kiitust kellegilt ta siiski weel ei saanud.
See ime pole ka wa’ kaim!
Sa waewled kangest küll, kus aga tulu taim?

Krõilowi järele M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 481, 482

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Westsid wilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, wiletsusi?
Ohkas Madis – eemal waates,
Pillku taeewa serrwa saates.
Mats tall wastu: ““Wend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik wiljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Waata pilw seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilw ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil wihhma kannab,
Mis mei’ wiljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proowin: ära punni!
Oota weerand sööma-wahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda wõin kindlast’ sulle.””
– “Ära waidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja waidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Wäänis Matsil tugewaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt wällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-wahet,
Ei weel wihhma, ei weel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul were jutta.
Mehed wäsind, puhustawad,
Riided lõhhki, lipendawad;
Pilwed aga lahkusiwad,
Teiise küllgi kadusiwad.

Wenekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Elewant metsawanem

Kui mõnel auu ja wägewust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on weel headust.

***

Kord osaks elewant sai metsa walitsust.
Ehk muiste elewant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ walitseja waat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea walitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa wanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elewant noomib hunta juba,
“Kes rööwida teil andis luba?”
Kuid hundid paluwad: ““Meid isand wabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole wiga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarwis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast wäest.”

Krõilowi järele. M. Ollino

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475

Tõõtsu Tõnu ja Watsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Watsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taewas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles waljuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su wastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku wisas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest weel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha wihaga
Wõttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli wähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis weel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid weel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33