Rubriigiarhiiv: Mart Tamm

Ülestõusmise püha hommikul

Saksa keelest Mart Tamm.

Ju puhtel tõusis Lihavõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes ­–
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!

Oh tõuske, tõtke vetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panevad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluvaim käib läbi maa!”

Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talveunes oigate,
Kõik vangis vaibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja vägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke vang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.

Oh tõuske, leinariides vaimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!

Sest eluväest vast rõõmustate,
mis teie üle oovanud;
Jah loodus-kevadene saate
Ka vaimudesse voolanud:
Mis kuiv, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Vaim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”

Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338.

Rahuriik

Saksa keelest Mart Tamm.

Kõrget seisis taevas päike
Valged pilved looril ees; –
Meri oli vaikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laevas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.

Oh kuis lehvitavad tema
Valged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Vägimees:
Tema pää see puutus taeva,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.

Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna valgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.

Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasivad iluga
Meie laevad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – väga kena –
Mulle silmi selgeste.

Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasivad tema ees.
Rahu valitses ses linnas,
Vaeva ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda varanud ei öö.

Valges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid vastu kuskil,
Tutvustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.

Ja siis vaatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oovas vere voole
Päikse kiirtel hellaste.
Viimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.

Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281.

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.