Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Emale

Laula, ema, weel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes wõtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei wõinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tulewa õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja waatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis wõisid sa unista küll? …

Oh laula weel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Waat, hädas ja pisarasis waewleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda waikima wii.
Mis saatus on wõtnud, seda anda
Ema pisar wõib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620

Kui mõtlen

Kui mõtlen waiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Wõib harwalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast walmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitswa oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehwis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Weel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus waewalt
Weel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igawus kurwastab.
Ja ainult öösise unes
Mu waim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis särawad taewas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soowime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis waiksel hämarus-walgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede warjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taewas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib wäga wähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui waatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnewõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93